Blogi avalehel

Aina koputavad, keegi ei laula enam

November 3rd, 2014

Mida sa sügisesest metsast ikka otsid, võiks uitajalt küsida. Seeni, mida koju viia, õieti enam pole, ehkki – vahvaid puuseeni on külluses ja tuleb juurdegi. Mõned neist ka söödavad. Marjaaeg on samuti läbi, kui just mõte rabasse kuremarju kaema minna pole.

Laululinnud on lõunasse lennanud ja põhjapoolsed tulijad pole kohale jõudnud või kiirustavad peatumata edasi. Nii tundub sügishall loodus tühi ja elutu. Õnneks ainult tundub.

Metsade inspektor ronk teeb kindlasti häält, kui on põhjust kaaslasele informatsiooni jagada, näiteks kuhu on jahilistest põdra sisikond maha jäetud või kärnas kährik otsad andnud.
IMG_5164
Metsas liikudes jäävad paremini kõrva hoopis koputajad. Neid on igas suuruses, alates väikesest porrist, igas asendis turnivast puukoristajast või vaikselt krõbistavast väike-kirjurähnist. Hea õnne korral võib mõne laanemetsa vaikuses kohata ka kollase peanupuga kolmvarvas-rähni. Temale meeldivad kuusetüved, mida mööda ta alt alustades kuni ülemiste oksteni üles-alla liigub, kusjuures kõik see toimub kehaasendit muutmata, justnagu mulle lapsepõlves kingitud puust voolitud hampelmann, kes väledasti pulka mööda üles ronis ja tagurpidi sealt uuesti alla laskus.

Kõvemad koputajad on praegu suur-kirjurähnid. Puukoore all leidub putukaid ja tõuke ning enne pikka talve on vaja rammusat lihatoitu süüa. Pakase ja lumega koosneb suur-kirju menüü suures osas taimsest kraamist – käbiseemnetest.

Jäta vastus