Blogi avalehel

Kadunud karulaantest

November 6th, 2014

Kirjutasin ajakirja „Loodusesõber“ toimetuse palvel sealsesse rubriiki „Unistades“ oma loo saladuslikest Vändra karulaantest, mida lapsepõlvest mäletasin, kuid mis nüüd ridamisi kaovad.

Viimases numbris 5/2014 on see jutuke ära trükitud. Lugesin üle ja taas ilmusid mu mällu pildid, millest unistades olin kirjutanud. Unistada ja meenutada on tore, kuid aeg ja olud on muutunud.
Reaalsus paistab piltidelt, mida ma metsas käies teen, dokumenteerides nii vanade metsade kadumist kui uue noore metsa asemele kasvamist.

Suured metsad ja karulaaned, see me kodu Pärnumaal – lauldi vene võimu ja kolhooside ajal Vändra kohta. Nii oligi ja ma harjusin mõttega, et kodumetsa taga on veelgi suurem mets ja selle taga jälle mets, kuhu inimestel harva asja ja kus liiguvad ringi suured karud. Minu ettekujutuses oli selles midagi igikestvat, austusväärset ja muutumatut.

Uus aeg vabaks saanud Eestis tõi järsu muutuse ka metsadesse. Omandireform ja sellele järgnenud erastamised tõid mõnede allesjäänud põlisomanike kõrvale suure hulga võõraid. Viimased, nn. metsaärikad, nägid poolmuidu kätte saadud metsades hõlpsat võimalust kiiresti raha teha. Olid segased ajad nii maksude kui muude seaduste poolest. Mäletan selgesti seda jahmatust, kui ühel päeval ilmusid kõige ilusamasse metsa meie küla kõrval soome keelt rääkivad võõrad mehed ja mürisema hakkasid suured masinad, mis ise puid langetasid ja tükeldasid. Kogu küla käis vaatamas uut moodi metsalõikust. See oli üks erastamisoksjonil variisikute abiga omandatud metsadest, mis 10 aastat hiljem lagedaks raiutuna edasi müüdi. Õnneks osutus uueks ostjaks kohalik ettevõtja ja ilus noorendik juba kasvab peale.

Raiusin minagi oma esivanemate metsa, sest raha oli elamiseks ja laste koolitamiseks vaja. Pealegi tundus, et need lõputuna näivad karulaaned ei saa ju kunagi otsa. Kuni ühel hetkel taipasin, et samamoodi jätkata ei tohi, metsa raiumine on pika sabaga kiirtulu ning kui piiri pidada ei oska ja tulevikule ei mõtle, jääd vaesemaks kui enne olid.

Kui oksjonitel maid omandanud erafirmad oma metsades n-ö puhta vuugi vahepeal olid teinud, siis arvasin, et vähemalt riigimets on midagi kauakestvat ja kindlat. Nüüdseks on ka see unistus murtud. Kõik, mida rahaks ümber lõigata saab, see ka sünnib. Tean, et neile minu sõnadele järgneb ammu kuuldud loeng raieküpse metsa raisku laskmisest.

Ühe mu siinse blogiloo kommentaaris seletab metsamees rannamännikust lahti riigi äriühingu RMK olemuse, rõhutades, et puidu müügist riigieelarvesse kantav raha läheb meie kõigi hüvanguks, kaasa arvatud minusugune pensionär ja hobimetsaomanik. Sellele vaatamata tundub, et kuidagi liiga kiiresti ja suures mahus kipub see metsa võtmine viimasel ajal käima, kusagil peab veel üks suur tühi auk rahaga täitmist ootavat.

Äkki ühel päeval keegi siiski tunneb, nagu mina omal ajal, et küpse metsa kui hinnalise loodusvara tagavarad kahanevad kiiremini kui juurde kasvavad ning järgmise tulu toova palgimetsani kulub aastakümneid. Karulaantest Vändra metsas võib kahjuks jäädagi unistama.
IMG_5196

2 vastus “Kadunud karulaantest”

  1. Toomas Jaadla:

    Ratsionaalsele inimesele on mets sissetulekuallikas ja kõige lihtsamalt annab rahasse pöörata puitu. Muud väärtused on raskesti mõõdetavad. Mind on õnnistatud võimalusega viimased 25 aastat ühes kohas metsas elada. Mõned tähelepanekud. Riigimetsa raietsükkel on tehtud nii lühikeseks kui kannatab. Mets võetakse maha võimalikult odavalt ja kiiresti.st. lageraie ja harvester. Reeglina metsastatakse raiestikud kiiresti ja korralikult, ka metsa hooldus on vähemalt siinkandis olnud vajalikul tasemel. Uus mets tuleb kiiresti peale ja puidu mõttes kvaliteetselt. Nii, et praakeri tasemel rehkendades on kõik OK.
    Selline raiering sobib ka mõnedele metsaelanikele -noort värsket on alati võtta põtradel ja hirvedel, kindlasti veel kellelegi.. Nutusem lugu on vanemate puistutega kohanenud seltskonnal. Me siin nutame metsiste mängukohtade pärast- nad ei saavat lapsi teha. Minu arust tahaks lapsed süüa ka aga mustikametsa enam ei ole. Muud marja noorte metsiste -tetrede-laanepüüde kiirel kasvuajal metsas eriti pole ja vaevalt et suhteliselt suured linnud endal putukatega hinge sees suudaksid hoida.
    Lageraie ja kiire raiering ei lase marjametsadel taastuda..veel väike nüanss- noores männikus on nn.hunt- eriti kiire kasvuga noor puu -kurjast- see võtaks kümnekonna korraliku palgipuu ruumi ja kipub suur ja haraline olema. Vanast peast oleks see metsiste mängupuu või hoopis kotkale kodu aluseks. Praakerlik mõtlemine käsib selle juba noorelt välja lõigata, ja lõigatakse. Loodusekaitsjad püüavad oma arusaamist mööda asja päästa, aga kuidagi on kaitsmine saanud keelamise tähenduse. Me kasvatame vanal turbaväljal mustikaid ja jõhvikaid. paar metsist on juba vaat et kodulinnud -kevadest lumeni saame õige tihti põlluteel või seal ümbruses kokku ja mõistlikult käitudes ei peleta ma neid isegi lendu. Noori linde aga lagedal ei ole näinud-liiga ohtlik on aeglastel sirge lennuga lindudel metsa alt välja tulla. Sügisel küll käivad jõhvikapõllul nii metsised kui tedred. Metsiseid üle kolme korraga ei ole näinud, tedred on nii 5-10 kaupa pundis. Ümbruses on veel häid mustikaplatse, aga nende pind lausa sulab. Oma metsas on mul ka paari hektari jagu mustikalist rabaserva selle püüan hoida toimivana ..

  2. Jaak Raika:

    Metsavärgiga on sama lugu kui eelmisel aastal külvatud rukkipõlluga.Linnalõngus ihkab igavest silmees näha sügisest orasepõldu,kus tuhanded lagled nii kunstipäraselt spatsiren!Ühel põllule tuleb lihtsalt seitsekümmend korda kinnisvaramaksu (maamaks) maksta,aga teise põllu eest maksad ainult kahel aastal!

Jäta vastus