Blogi avalehel

Vana aja jäljed

November 10th, 2014

Olen siin varem kirjutanud, kuidas tasapisi käib mul lepiku puhastamine toomingavõsast ja kuivanud roigastest. Lagedale on tulnud ka lubjapõletusahju jäänused ning kaks linaleoauku. Viimaste juures on vaja veel üht-teist koristada.
IMG_5109
Pildilt paistev lubjapõletusahi oli tõenäoliselt viimati käigus, kui talus ehitati suurt maakividest karjalauta koos selle otsas asuva keldriga. See toimus 19.-20. sajandi vahetusel. Lauda müüris seisab üks tahutud kivi aastaarvuga 1904 ning vanaisa initsiaalidega J.M. Arvan, et lubjapõletusahi polnud tõenäoliselt hiljem enam kasutusel, sest taolisi kivist ehitisi talus rohkem polnud, kõik tehti puidust.

II maailmasõja esimestel kuudel aga põletati kahe rindetule vahele jäänud hooned viimseni maha, alles jäid vaid kivist lauda müürid koos keldriga. Järgmisel sõja-aastal isa taastas kamba töömeestega kõigepealt lauda ja elamiseks ehitati endise sauna asemele väike majake, kus minagi sündisin. Isa võeti ja jäi 1944.a. sõtta. Algas kolhooside aeg. Laut jäi käiku, kuni seal loomi peeti, hiljem lagunes. Väike maja on alles.

Kogu suur laut koos selle otsas asuva keldriga oli 30 meetrit pikk, seestpoolt 8 meetrit lai ja laotud tahutud kividest, mille kinnitamiseks on kasutatud lubimörti. Müüri paksus on 80 cm ning keldri kaarvõlv on serviti laotud paekividest, mis samuti lubimördiga kinnitatud. Küllap eelnes kõigele sellele paekivide raiumine ja lubjapõletus. Võib vaid kujutada, kuidas kõike tol ajal hobustega kohale veeti, suuri maakive tahuti ning käsitsi paksuks müüriks laoti. Põiki üle müüride olid pikad jämedad talad ja sellel lauad, mis olid laudale laeks ja lakale põrandaks, mis kandsid hobust ja vankrikoormaid, kui lauda otsast piki kaldteed üle kaarja keldrilae loomadele talviseks söödaks hein ja põhk ulualla veeti. Mõõtsin, et laetalade pikkuseks oli 11 meetrit ja selleks olid jämedad käsitsi kahelt poolt tahutud okaspuupalgid läbimõõdus ca 30 cm. Olid ikka vägevad ehitusmehed tol ajal!

Mäletan lapsepõlvest neid aegu ja seda heinavedu. Valge hobune julges läbi otsaväravate koormaga üles laka peale minna, nii oli ta kogu elu teinud. Lakapealne oli nii lai, et hobuse ja vankriga sai teha ringi ümber laudaköögist tuleva korstna. Tühja vankriga allamäge sõites pandi vankrirataste kodarate vahelt latt läbi, et vanker hobusele kandu ei jookseks ega aisad range üle looma kõrvade ei suruks. Alla jõudes tõmmati latt rattapaari vahelt välja ning rattad hakkasid uuesti vabalt veerema.

Kahjuks on praegu laudast järel vaid müürid ja kelder. Laudakatus vajus kolhoosi ajal sisse. Keldri kohal parandasime katuse ära, et vihm sisse ei jookseks. Aeg ja ilmastik on juba mörti urgitsema hakanud ning müüride ülemisi kive lahti kangutanud. Vanad ehitised kaovad koos inimestega. Minusugusel pole enam esiisade kangust, sihtide selgust ja visadust.

Jäta vastus