Blogi avalehel

Ringlus looduses

November 20th, 2014

Sügisel varisenud puulehed kõdunevad ja neist saab viljakas muld. Metsaraiel langile jäetud oksad lagunevad seente ja bakterite toimel mõne aastaga, et anda toitaineid peale kasvavale metsapõlvkonnale. Inimene laotab põllule loomasõnnikut ja kasvatab oma perele mahekartuleid. Kohvipaksu ja apelsinikoored kogume kompostikasti ja vastu saame sõmera mulla.

Kas jahimeeste kütitud ulukite sisikonnad või surnud kährikukutsikas lähevad ka ringlusesse? Kindlasti, sest looduses ei lähe midagi raisku.

Umbes kuu aega tagasi kuusenoorendikku hooldades juhtusin nägema väiksemat surnud kährikut ja jätsin ta sinnapaika. Olin kindel, et mõni elukas kord ta nahka pistab. Sealt mööda käies vedeles lõpnud loomake veel hulk aega samas kohas, kuni ühel päeval oli kadunud. Mõtlesin, et küllap keegi leidis ja vedas minema.

Paar päeva tagasi aga sattusin kuusenoorendiku vahel kulgeva raja ääres suurele s..ahunnikule. Paarkümmend meetrit lõpnud loomakese leiukohast eemal, üsna lagedas kohas. Proovisin kahe asja vahelisi seoseid leida. Mingeid käpajälgi maapinnal näha polnud. Oletasin, et vist on karu hunnik.

Juba lehkama hakanud kährikukorjust näiteks hunt küll sööma ei hakka, siis jäävadki segatoidulised metssiga või karu. Mõlemad käivad läheduses asuval jahimeeste söödaplatsil, karu ka.

Ma pole seedimisjääkide ekspert ega oska kõigi metsloomade ekskremente paugupealt tuvastada. Karu hunnikuid olen varemgi samas piirkonnas jõe taga taluplatsil näinud, kui ta end õuntega käis nuumamas. Siis moodustasid seedimata õunatükid suure osa hunnikust. Veel olen üsna hästi kursis kährikute käimlatega. Neil loomadel on kombeks oma häda ühes kindlas kohas tegemas käia ja kuhi võib ajaga päris suureks kasvada. Kodumetsas on üks selline kährakemmerg juba aastaid ühes-samas varjulises kohas suure kuuse all.

Jäta vastus