Blogi avalehel

Olid ajad, mil loomseid jäätmeid metsa maeti

December 9th, 2014

Võtsin kätte ja käisin vaatamas, mis paari-kolmekümne aasta tagustest farmides surnud või hädatapetud ja sealt metsa viidud loomajääkidest tänaseks saanud on.
IMG_5394
Riigimetsas oli üks lahmakas võrkaiaga piiratud ala, kuhu lõpnud loomad veeti ja neile aeg-ajalt mulda peale lükati. Kuni buldooser polnud käinud ja kehad maa peal vedelesid, oli ronkadel-varestel ja ka kiskjatel, kes võrgu alla käigud kraapisid ja aeda pääsesid, üks uhke söömapidu. Täpselt enam ei mäleta, mis aastal (igal juhul juba taastatud Eesti Vabariigi aegu) loomsete jäätmete matmispaik ära kaotati, aed kokku keriti, kõik jäänused sügavale mulla alla kaevati ning mets peale istutati. Rongad tiirutasid veel hulk aega harjumuspärases kohas ja karu tatsas kevadel samuti tiiru läbi.

Paar kilomeetrit suurest matmispaigast kaugemal, üle sihi minu metsa naabruses, oli teinegi väiksem koht, kuhu jahimehed lõpnud veiste osi või vasikate keresid tõid. Kolhoosi ajal tapeti vahel ka loomi lihaks, mida oma töötajad osta said. Jahimehed toimetasid tapajäägid, ka veisepead, metsa söödaplatsile. Sinna jõudis lähikonnas paiknevalt kaitsealalt talvel kindlasti kohale ka kaljukotkas, rääkimata mööda maad liikuvatest kiskjatest. Ega metssigagi lihast ära ütle. Küllap seal kõmmutati nii mõnigi loom maha.

Kui maad tagastati või erastati, lõpetasid jahimehed uute tapajääkide toomise. Praeguseks on sambla seest paistmas veel mõned lehma pealuud. Mind need ei häiri, pigem vaatan huviga, kui kaua loomaluud looduses vastu peavad.

Veel umbes kümme aastat tagasi käis kevadel sealt emakaru poegadega läbi. Sulalumel olid ühed suured ja kahed väiksed jäljed. Küllap on loomadel hea mälu või päritakse kogunisti vanematelt alateadvusesse signaal kohtadest, kust pärast talveunest ärkamist võiks esimese rammusama kõhutäie leida.
Natuke on isegi kahju, et korda karmistati ja kõik Väike-Maarjasse kokku tuleb vedada. Selle võrra on erinevate liikide nägemise võimalus kesisemaks jäänud.

Üks vastus “Olid ajad, mil loomseid jäätmeid metsa maeti”

  1. Viive:

    Loodus annab ja võtab,kui talle võimalus antakse-selles pole midagi taunimisväärset!Kui kariloom sureb,vöi tehakse hädatapp,vöetakse ajuproov uuringuteks-igati teretulnud!Kas aga saab nende uuringutega avastada ka loomade siseorganite hädasid…vaevalt!Loomakasvatajad jäävad olulisest abist ilma-kas looma löpnemise põhjuseks on:ravimi körvaltoime,mitte just kõige kvaliteetsem sööt,vöi hoopis mingi väärareng!Vöib ju väita,et tohtrid,lahake siis ära…,aga saa lehk,mida laibaauto levitab…see on oluline EI kohapealsetele lahkamistele ja JAH ,,pimeduses kobamisele!

Jäta vastus