Blogi avalehel

Topise tegemine – kas teise elu andmine?

February 16th, 2015

Sain mõni päev tagasi topisemeistrilt kätte pildil oleva kivinugise topise. Nugis jäi minu kodu juures auto alla, oli saanud löögi vastu pead ja surm oli silmapilkne. Sooja elutu keha tõin maanteelt ära ja viisin topisemeistri juurde.  Olin seda kivinugist korduvalt vilksamisi näha saanud ning oli kahju teda lihtsalt maha matta. Nahaks nülgimisel ei näinud samuti mingit mõtet. Olgu siis juba topis, mille kohta meister on korduvalt öelnud, et tema annab oma tööga hukkunud looma kehale teise elu.
IMG_5670
Nugised käisid talvel öösiti linnupekki söömas, närisid riputusnööri läbi ja vedasid lindudele mõeldud rasvakuulikestega täidetud võrkkotid veranda alla. Linnutoidu lohistamisvao ning lumele pudenenud kuulikeste järgi saingi jälile, et need väikesed kiskjad veedavad talve veranda põranda all, käivad sisse-välja vundamendi tuulutusaugust. Suvel nägin ühel õhtul korraga kolme nugist tuulutusauku sisse lippamas ja hiljem üht ninaotsa sealt välja vaatamas. Kui lähemale läksin, hakkas august kostma madalat urisemist. Majas pole enam hiiri olnud, küllap nugised aitasid korda pidada. Igatahes elasime sõbralikult.

Mul on viimase 7-8 aasta jooksul kogunenud kokku kolm topist. Kaks on tulnud juhuslikult leitud hukkunud lindudest ja viimane nüüd kivinugisest.

Esimene oli hiireviu, kelle elutu, kuid alles kangestumata keha leidsin ühel kevadel jõe tagant taluasemelt suure tamme alt. Arvatavasti koksas mõni teine kulliline talle kakluse käigus nokaga pähe, sellest väike verine haav silma kohal. Lendutõusmise asendis tiibadega hiireviu topis vaatab nüüd majja tulijaid.

Märtsis 2010, pika ja paksu lumega talve lõpus, lebas ühel hommikul taluõuel õunapuu all händkaku surnukeha. Kakku olin veel eelmisel õhtul selles õues elusana kasel istumas näinud. Varesed kisasid ümberringi. Hommikul aga leidis perenaine linnu surnuna ega osanud temaga midagi peale hakata, arvas, et ju varesed söövad ta lõpuks ära. Kuna händkakk on kaitsealune lind, küsisin igaks juhuks keskkonnaametilt loa topise tegemiseks. Meistrilt hiljem kuulsin, et linnu kehast olid järel vaid luud, kõõlused, nahk ja suled, nii nälginud oli ta. Sel talvel hukkus samal viisil palju händkakke, kes ei suutnud paksu lume alt hiiri kätte saada. Nüüd pöörleb laiali sirutatud tiibadega kakuke mul selja taga lae all ning jälgib, kui arvuti taga istudes metsalugusid toksin.

Ma arvan, et topiste tegemises pole midagi halba, kui kasutatakse selleks hukkunud loomade-lindude kehasid. Taunimisväärne aga on jahiulukite alla mitte kuuluvate liikide sihilik tapmine topistega äritsemise eesmärgil.

Inimestena tahaksime metsaelukaid samamoodi lähedalt näha, nagu oma lemmikloomi, näiteks kasse või koeri, kellega oleme saavutanud püsivad ja vastastikku usalduslikud sõprussuhted. Metsaelukad aga peavad inimest vaenlaseks ning põgenevad. Elusat lindu ehk õnnestubki kusagil linnujaamas rõngastamise ajal viivuks peos hoida, kuid nugist ikka sülle nurruma ei meelita nagu kodukassi. Nii täidavadki metsaelukate topised, mida võib rahulikult uurida, mõne lünga meie endi, veel rohkem aga laste teadmistes loodusest.

Jäta vastus