Blogi avalehel

Ööviiulile mürki ja öökullile tina

February 19th, 2015

Just nii lubab teha teisipäevases Pärnu Postimehes ilmunud kirjutises üks sõjakas metsaomanik, andes tuld nii kaitsealade loomise, Natura metsade valiku kui looduskaitsjate pihta.
IMG_3029
Kaalusin tükk aega, kas üldse on mõtet lasta end häirida ühe enesekeskse inimese arvamusloost, kuni tundsin, et ei saa painavatest mõtetest enne lahti, kui need endast välja lasen.

Kõige rohkem olin ajalehte lugedes jahmunud, et rahumeelsete metsaomanike hulgas võib olla üks nii kibestunud tegelane, kes vihkab kõiki metsaelukaid, sest sead tuhnivad maad, kitsed ja põdrad söövad puid ning öökullid jõllitavad hämaras puu otsas. Vanad puud on ka ohtlikud, sealt võib kuivanud oks pähe kukkuda. Külamehi, kes puude kaitseks on valmis end nende külge siduma, nimetab ta väheste teadmistega inimesteks, kes soovivad pildile pääseda.

Mina olen kokku puutunud väga paljude erametsaomanikega, käinud paljudes metsades üle Eesti ja kohtunud õppepäevadel. Ma pole seni kuulnud ühegi suust, et hakkab oma metsas linnupesi hävitama või taimi mürgitama, muidu äkki looduskaitsjad avastavad ning panevad metsa kaitse alla. Metsaomanikud on siiani olnud targad loodusinimesed, kellele metsas toimetamine on õpetanud kannatlikkust, ilma ja oludega arvestamist. Nad pole kaotanud lootust, et nende panust keskkonnahoidu kord ka vääriliselt hinnatakse.

Kirjutise autor väidab end olevat tubli metsamajandaja, kui on maha võetud metsaaukude asemele 20 tuhat puutaime istutanud ning küsib vastu – mida need looduskaitsjad samaväärset on teinud. Mees väidab, et ei ole siiani aru saanud loomade mõtteviisist, lindudest ja taimedest polevat üldse mõtet rääkida. Kuidas nüüd äkki keskkonnakaitsjad arvavad end kõike seda teadvat, küsib ta.

Leheloost jäi mulje, et selle mehe jaoks on mets üksnes rahas mõõdetav väärtus ning puud peavad tingimusteta ainult inimest teenima. Aga metsa emotsionaalne pool ja eestlase austus looduse kui terviku vastu?

Olen viimasel ajal metsade vahel ringi liikudes järjest sagedamini tabanud end mõttelt, et tänu looduskaitsele ongi Eestis üldse alles vanu metsi, mis suures majandamistuhinas oleksid ammu saeveskite või sadamate poole saadetud. Ehk ikkagi prooviksime praeguste metsaomanikena olla kõik sedavõrd loodussäästlikud, et järgmised põlvedki varakevadisi kakuhuikeid kuuleksid ja suveõhtul ööviiuli lõhna tunneksid.

Üks vastus “Ööviiulile mürki ja öökullile tina”

  1. Peeter Krimm:

    Lp Leili! Olen alati nautinud tõsimeelseid inimesi, kes iga mu sõna puhta kullana võtavad ja agaralt juurde fantaseerivad. Asja täpsuse huvides toon ära lõigu, mille PP toimetus mu käsikirjast välja lõikas.See pidi olema peale üraskite sigitamise lauset:

    “Ehk peaks ka laibasööjaid vaklu sigitama surnukehi mitte hävitades, ühed Jumala loomad ju kõik! Sel juhul oleks mõnel ametnikul hea võimalus suurepärast aroomi nautida, sest lõhnadest, nagu ka metsailust, on inimestel eri arusaam. Kuigi, vaklade elujõudu katsetasin suvel auto alla jooksnud rebase peal – nad olid kellaajaliselt kohal ja ooh seda aroomi!”
    Lugupidamisega loo autor: Peeter Krimm

Jäta vastus