Blogi avalehel

Lodumetsa ilu, võlu ja valu

May 7th, 2015

Kui ma oma metsast välja auto juurde jõudsin, olin justkui õnnest elevil armunu, kel peas vaid üksainus soov – tagasi minna. Just selliseid tundeid võib minus mets ikka ja jälle tekitada, eriti kevadel.
lodumetsa ilu
Seekordne käik viis lodumetsa sanglepikusse ja ainuke viga oli, et kõrge säärega kummikuid jalga ei pannud. Olid küll kummikud, aga nende säärtest jäi mõnes kohas väheks.

Kõigepealt üle suure ja puhastatud kraavi, kuhu eelmisel aastal ka uus truup peale pandi, siis umbes 200 meetrit piki kunagi ehitamata jäänud gaasitrassi ning olingi oma metsas kohal. Uhke ja kõrge kuuse-sanglepa segamets parasniiskes kasvukohas, siis liivane küngas vanade mändidega ning kohe selle kõrval ääreni vett täis vana kraav. Kui ühe kraavile langenud rondi kaudu sealt üle sain, olingi sanglepa-lodumetsas. Puude vahel veeloigud, kollased varsakabjad ja mõned mättad, kus äsja tärganud keerdus otstega sõnajalavarred. Tuli otsida, kuhu jalga toetada, sest mätta kõrval kaoks kummik supsti sügavale musta kõdumulla sisse.

Mulle on siiani jäänud mõistatuseks, kuidas liigniiskes lodumetsas ükski sanglepp pole tuultes murdunud. Tagantjärele võin vaid kahetseda, et aastaid tagasi tehtud harvendusraie ajal sai leppade vahele täiuse mõttes ka keskealisi kuuski alles jäetud. Üsna mitmed neist on nüüd koos juurtega pikali. Sanglepad aga seisavad kui mastimännid.

Sanglepp ongi lodumetsa imetlusväärne asukas. Lõunapoolses servas on sangleppade kõrval ka tükike sihvakat kaasikut, kus samuti vesi lirtsub ja konnakapsas kollendab. Kasedki paistavad niiske ja viljaka mullaga rahul olevat.

Lodumetsa põhjapoolse küljega piirneb haritav põllumaa ja metsa ääres on üks selline koht, mis vihmasel ajal masinaid endasse neelab. Ühel viljakoristusjärgsel ajal jätsin oma auto metsa kõrvale kõrrepõllule, et oleks lühem maa minna ning kui tagasi tulin ja sõitma tahtsin hakata, olid juba seismise ajal rattad maasse vajunud ja kaevusid aina sügavamale. Omal jõul sealt enam välja ei saanud. Vesiliiv, mis muud. Eks samasugune pinnas ole ka jutuks olevas lodumetsas, kuhu majandama pääseb vaid pikalt külma pidaval talveajal.
metsanaabrite vaheline tee
Ühe pildi tegin ka oma metsa (vasakul) ja naabermetsa vahelisest teekohast, mida külmal ajal kasutab lähedal elav talumees, kui traktoriga oma metsa tahab pääseda. Nagu rohtunud vesistest jälgedest näha, siis läinud talvel ta seda rada pole sõitnud. Külmal talvel aga põrutab seal mööda jääd. Tema mets asub lodukohast veidi edasi kuivemas kohas.

Vaatan suure naudinguga neid pilte, mis täna (kolmapäeval) sellest metsast tegin. Kahjuks ei mahu kõik korraga loo kõrvale ära ja jäävad uut sobivat hetke ootama. Jään minagi uut minemist ootama, kevad ju.

Jäta vastus