Blogi avalehel

Lihasööja võipätakas ja säravkuldne nõiahammas

June 17th, 2015

Mõlemad kurjakuulutava nimega taimed kasvavad mahajäetud karjääri põhjas kivisel platool ja praegu õitsevad. Käin neid igal aastal vaatamas.

Sinakaslillade väikeste õitega võipätakas on üks meie väheste putuktoiduliste taimede seas. Tema maadligi asetsevad rohekaskollased lehed on kleepuvate näärmekarvadega ja kui putukas neile satub, tõmbuvad lehed rulli ning taim hakkab ohvrist endale toitu ammutama.

Harilik võipätakas kuulub Punase raamatu järgi ohustatud liikide nimekirja ning on Eestis võetud II kaitsekategooria taimede nimekirja. Kirjelduste järgi leitakse ühest kohast võrdlemisi väike arv taimi, 10 kuni 20. Selles karjääris on neid küll rohkem lähestikku koos, hinnanguliselt mitukümmend. Üle ei lugenud. Kui kaua nad samas kohas vastu peavad, saab tulevikus näha. Kõige suuremaks ohustajaks on teised temaga konkureerivad taimed. Võipätakas tahab omaette olla, vajab vaba kasvuruumi. Seda võib pildiltki näha.

Ega sellest karjäärist kummardamata välja tulla saagi, sest eespool tillukeste pajuhakatiste vahel on palju säravkollaseid õisi. Oa või herne moodi lehtedega pikkade maadligi vajunud varte küljes on kaunist kuldkinga meenutavad suured õied. See on harilik nõiahammas, hea meetaim. Mõned pooleldi avanenud õied on lausa kuldselt oranžid.

Veel kasvab seal ka üks kodumaine orhideeliik – kahkjaspunane sõrmkäpp. Millegipärast on neid sel aastal tunduvalt vähem kui eelnevatel oli, vaid üksikud õitsvad taimed ja needki väiksemate õisikutega kui varem näinud olen. Äkki ongi kehv orhidee-aasta, sest ka metsakraavi ääres nägin tavapärasest vähem balti sõrmkäppa.

Jäta vastus