Blogi avalehel

Metsade elurikkuse kujunemine kestab kauem kui üks inimelu

August 19th, 2015

Pealkirjas olev teema on laiem kui lühikeses blogipostituses käsitleda suudan. Mõtisklen veidi põlismetsadest ja loodusmetsade elurikkusest.

Vähe on praeguseks alles inimkätest puutumata jäänud vanu metsatükke, mis võiksid põlismetsa nimetust kanda. Tulundusmetsades mõned üksikud vääriselupaikadena arvel olevad kohad vast sobiksid. Kaitsealadel, kus liigirikkuse säilitamise nimel pole raied lubatud, on põlismetsa kujunemise võimalused paremad.vana mets

Olles hiljuti sattunud ühte sellisesse, vähemalt sajandi jagu inimesest puutumatuna seisnud ja looduse tahte järgi kasvanud vanasse metsa, näidati mulle sealseid loodusharuldusi. Iga maas kõduneva noti peal kasvas samblaid või seeni, metsa all aga haruldasi taimeliike, mida noores või keskealises metsas ei kohta.

Inimene sellise metsa all paistis nagu kääbus (vt. pilti, leia inimene), nii aukartustäratav on vana mets. Omavahel rääkimine tundus sobimatu, oleks metsarahu häirinud.

Tagantjärele mõtlesin, et kuidas on juhtunud, et samal ajal, kui ümberringi naabermetsades on lageraiet tehtud ja langid võssa kasvanud, seisab kusagil pärapõrgus veel üks puutumatu, lausa põlismetsa tunnustele vastav vana mets, kus pole ainsatki märki isegi mitte sanitaarraiest. Ligipääs üle naaberkinnistute enam-vähem olemas, ehkki maa pikk ja koht suurtest teedest kaugel.

Eks ideaalis võikski ju nii olla, et majandatavate metsa vahele jäetakse puutumatud „saarekesed“ vanade puude ja sealse elustikuga. Teatud määral on sellisteks oaasideks tulundusmetsades ka vääriselupaigad, mida sajandivahetusel inventeeriti ja mida peaksid omanikud 20 aastat puutumatuna hoidma, saades selle eest lepingus ette nähtud iga-aastast hüvitist. Tol metsaretkel nähtud mets vastas kindlasti kõigile VEP-i tunnustele.

Elustikurikas põlismets saaks välja kujuneda sellisest metsast, mille kohta metsakorraldaja oma takseerandmetes on teinud märkuse: erivanuseline. Paraku naudime me metsaomanikena Saksa metsahoolduse põhimõtteid järgivat korrastatud, ühtlast, sirgetüvelist puhast metsa, ilma kuivanud ja lamatüvedeta.

Seda nn. korras ja puhast metsa viljelen ka mina oma 45-aastases kuusikus, sest silme ees on samas kohas kasvanud vana ja puhta samblase maapinnaga võiseene-kuusik, kus pisikese lapsena käisin ja mille kolhoos palkideks maha võttis. Igatsesin seda mälestuste pilti taastada ega polnud kannatust oodata, mil alusmetsa väiksed puud ise suurte all kõdunevad ja mullaks saavad. Õnneks on mul selle saksa korra vastandina olemas vanemas metsas mõned vääriselupaigad, kus looduses toimuvaid muutusi ja elurikkuse kujunemist õnnestub ehk allesjäänud elu jooksul veel jälgida.

Jäta vastus