Blogi avalehel

Seenekorv jäi seekord tühjaks

September 22nd, 2015

Kuuldavasti mõnel pool pidavat seeni leiduma, kuid minu sellesuvine viimane saak jäi juuli lõppu. Siis oli kukeseente aeg. Pärast tuli kuiv august ning söögiseeni polnud mõtet otsima minna.
Seen
Nüüd sajab iga päev, ilm on suhteliselt soe ja peaks seente arenguks sobiv olema, kuid minu parimates seenemetsades valitseb endiselt tühjus. Liivastesse männimetsadesse pole viimasel ajal sattunud, sealt vast midagi ehk leiaks.

Need metsad, kus ma sügiseti kõige rohkem kivipuravikke, kuuseriisikaid ja võiseeni olen korjanud, on minu sünnikodu ümbruse kuusikud või segametsad. Nädal tagasi leidsin kodumetsast kolm pihkast liimikut – head söögiseened nemadki, kuid seeneroaks liiga vähe. Riisikaid aga lihtsalt ei ole.

Esmaspäeval nägin oma metsas üht punast kärbseseent, mõnd tavavahelikku ning üht murumuna. See viimane võiks noorelt samuti söögiseente hulka kuuluda, kuid mina pole neid korjanud ega maitsnud. Harilik murumuna kuulub puguseente perekonda ning nende ühine joon on, et eosed valmivad viljakeha sees suletud ruumis. Vananedes tekib viljakehasse avaus ja tolmavad eosed pääsevad sealt lendu. Kõik teavad neid „ämmatosse“ – kui juhtuvad jalge ette jääma, siis tolm aina lendab.

Pildil olev harilik murumuna oli veel täitsa noor, suhteliselt väike ning kasvas üksinda. Harilik murumuna on sihvakas, pikliku pirni kujuga, valgeid viljakehi katavad teravatipulised kõbrud. Mulle paistis see seen nagu samblas kükitav valge villaga mänguloomake.

Kõdunevatel lehtpuurontidel võib sügiseti näha suurte kogumitena kasvamas madalaid, värvuselt kollakaspruune murumunasid. Neid kutsutakse pirn-murumunadeks, sest on tillukese ümmarguse pirni kujuga. Nende pind on teraline-jahune, mitte ogaline nagu harilikul murumunal.

Jäta vastus