Blogi avalehel

Laigulise mütsi all elamise võlu

October 19th, 2015

Mul ei ole ja pole ka varem olnud roosat baretti. Üldse eelistan igapäevaselt metsas käies rohelisi või laigulisi riideid. Viimased sulanduvad suurepäraselt sügisesse metsa. Vaadake pilti – kas pole praegu metsas kaunid värvid!
sügisvärvides mets
Et ma kohe alguses roosat mainisin, siis selle põhjuseks oli minusuguste vanamuttide pühapäevane palverännak ebajumala juurde. Olemuselt meenutas see mulle 1986.a. filmi „Keskea rõõmud“, kui rahvamassid voorisid autodega ravitseja vastuvõtule. Roosa värv pühapäevasesse psühhoosi otseselt küll ei puutu, see oli ajakirjanduses mainitud barett.

Minul ebajumalaid pole, vähemalt mitte poliitilisi. Tõsi, mõned iidolid mul siiski sportlaste ja muusikute seas on, nii varasemast ajast kui tänapäevast. Keegi ei keela mul neid salamisi jumaldada, imetleda ja toetada, neid enda mõtetes kaasas kanda. Staadionil või kontserdil emotsioone välja elades ma huilgama siiski ei hakka, pigem kogun head asjad endasse.

Üldse olen vist halvasti sotsialiseeruv tüüp, ei käi pensionäride pidudel ega tea, millised teemad seal lauas istudes jutuks võetakse. Vahel poes põrkan mõne omavanuse tuttavaga kokku ja siis nad imestavad, et pole mind ammu näinud, kus ma olen või käin. Siis vastangi, et metsas, kus mujal.
Minu suhtlusringkond koosneb noortest inimestest, peamiselt loodushuvilistest. Vahetame kirju, helistame ja saame metsas kokku. Kodune suhtlusring on üsna kitsas – lapsed ja nende pered.

Olen harjunud juba pikemat aega iseseisvalt toime tulema ja kõiki otsuseid üksinda vastu võtma. Massipsühhoos on üks koledamaid asju mida tean. Kõige tähtsam ongi iseendaga hästi läbi saada, mõtelda, eesmärke seada, ennast usaldada ja säilitada sõltumatus. Kui need asjad kord lähevad, siis võib endale lubada looduses olemise imelisi hetki ja olla õnnelik.

Üks vastus “Laigulise mütsi all elamise võlu”

  1. Meigo:

    Väga toetan suhtumist ! Head sügise jätku !

Jäta vastus