Blogi avalehel

Mälupilte sünnikodu mailt

October 30th, 2015

Pole ilmas paremat paika kui sünnikodu metsad ja põllud. Seda tunnen järjest rohkem, eriti viimasel nädalal, kui olen kodumetsas üht-teist saanud toimetada.

Pilt oktoobriõhtu päikeses punavate lehtedega tammest keset põldu kutsub peatuma. Vanale puule mõeldes meenub tee, mis minu lapsepõlves kaarena selle alt mööda käis. Tamme juurest viis omakorda tee naabertallu, minu kodu jäi vastaskülge. Teekurv õgvendati vene ajal sirgeks, koos maaparandusega muudeti kivihunnikuteks endised talukohad ning tammepuu jäi keset põldu. Paremal kivihunniku taga põllul on veel teinegi tamm.
punane tamme
Ma ei tea, kas see on vanusest, kuid aina sagedamini olen hakanud õhtul voodisse heites koduküla radadele mõtlema. Pruugib silmad sulgeda ja mälupildid hakkavad jooksma nagu filmis. Inimesed justkui oleksid tagaplaanil, kuid puud-põõsad, rohi, rajad, loomad, lõhnad – need on ehtsad. Suurema osa lapseeast ma ju looduse keskel mööda saatsingi – isepäine ja kangekaelne üksik laps, kellele meeldis karjakoplis paljajalu värskeltsooja lehmasita sees plätserdada. Koplis oli ka savine tiik, kus verekaanid elasid. Sinna supsasin jalgupidi vaid viivuks, sõtkusin natuke sooja savi ja siis kähku välja, et kaanid ei jõuaks end säärte külge imeda. Uskumatu, kui täpselt kõik silme ees jookseb, justkui oleks äsja olnud.

Praeguseks allesjäänud vanade puude ja omaaegse kurvilise teega seondub mul veel teisigi mälupilte. Kui liigun seal praegu, siis ei suuda päris täpselt näidata, kus vana tee kulges, sest kõikjal on suured põllud ja talukohtade asemel kivihunnikud. Ka teeäärset telefoniliini pole ammugi alles. Liinipostid olid kogu aeg tee kõrval, ainult enne üht suurt kurvi olid need otse üle niiske heinamaa viidud, et allika juures taas koos teega edasi kuni metsavahimajani kulgeda. Metsavahil oli telefon ammu enne sõda. Elektripostid toodi külla alles 1970-ndatel.

Hobuvankritega sõideti kruusateel, kuid jalgsi käies kasutati seda otserada heinamaal telefonipostide kõrval. Märjal ajal vesi lirtsus, talvel külmaga aga sai hobuse ja reega sedakaudu samuti otse minna ja suur kurv vahele jätta.

Need mälupildid elavad minus edasi kui ilus ja muretu osa elust.

Jäta vastus