Blogi avalehel

Sünge november

November 16th, 2015

Maailm meie ümber pole enam turvaline. Rõõmu on vähe, stressi ja pingeid palju. Ja mitte ainult minul, vaid paljudel, sest aeg rõhub peale nagu väljas valitsev pime november.
Navesti
Kui neid ridu tipin, käin iga natukese aja tagant tagakambris kuulamas, kas ema hingab. Mõnda aega on tal kestnud see kriitiline seisund, jõuetu end liigutama ja võimetu ka pudruks tambitud toitu suust alla neelama, poole suutäie pealt jääb lihtsalt magama. Kümne päeva pärast saaks 93. Ise ta sellest ei tea midagi, sest ta ei näe, ei kuule, ei räägi, ainult magab. Ja süda lööb. Ajuinsuldi järgselt pärast paarinädalast haiglasolekut, kui neurokirurg talle lootust ei andnudki, on ema voodihaigena kodus elanud viimased 19 aastat ja 7 kuud. Selleks ajaks olid mu pojad juba kodust läinud ja jäimegi emaga kahekesi.

Aegu on olnud erinevaid, kuid jalule pole ta enam kordagi tõusnud, sest tasakaal ei taastunud. Viimased pool aastat ei suuda ta iseseisvalt ka istuli püsida, vajub kokku. Olen kogu selle aja olnud koos temaga, hooldushaiglasse panna pole mõttessegi tulnud. Oma kodu, oma tuba, oma voodi, oma tütar – kes siis veel. Tegelikult olen terve oma elu tema kõrval elanud, kui kooliaasta Tallinnas välja jätta.

Alles ma kiitlesin, et mul on õnn olla korraga nii tütar, ema, vanaema ja ämm – seega hulk tiitleid ühel naisel. Põetaja, pesunaine, juuksur ja mis veel… ah-ah, kiisumamma ka.

Hoopis metsa tahaks, polegi mitu päeva käinud. On muid toimetusi olnud ja kodust pikemalt eemal olla ei julge ka. Ühe sügisese pildi siiski Navesti kaldalt laupäeval sain. Vesi jões on tõusnud ja vool kiire.

Rasketel aegadel tasub ainuüksi oma vaimse tervise huvides loodusesse minna ning korrakski kõik muu unustada.

5 vastus “Sünge november”

  1. Maret Saar:

    Будь женой или мужем, сестрой или братом,
    Акушеркой, художником, нянькой, врачом,
    Отдавай – и, дрожа, не тянись за возвратом.
    Все сердца открываются этим ключом.

    Есть ещё острова одиночества мысли.
    Будь умён и не бойся на них отдыхать.
    Там обрывы над тёмной водою нависли –
    Можешь думать… и камешки в воду бросать…

    Саша Чёрный luuletusest «Больному», 1910.

  2. HELI:

    Armas METSALEILI !
    Minulgi on tulnud olla mitme lähedase kõrval nende lahkumishetkel – kasuisa ,äi ,ema, abikaasa.
    Need olid küll rasked emotsionaalselt kuid võrreldamatud teie 19 aastase ennastsalgava hoolitsusega abitu ema eest. Olete olnud vapper , tuues ohvriks aastad ja oma tervise.
    Leili, soovin teile tugevat tervist ja vastupidamist ning emale järele jäänud valudeta päevi !
    Austusega Heli

  3. Ole Tubli:

    Mitte norgu jääda ühegi õnnetuse puhul – see ongi elu ülesanne.
    (F. Dostojevski)

  4. Leili:

    Aitäh mõistmise eest. Valusid mu ema tõepoolest ei tunne, nii näib.

  5. Pille:

    Armas Leili!
    On jah sünge ja pime aeg.
    Pimedus akna taga ja akendes vuhisev tuul.
    Kuid Kodus on soe ja toas on valge.
    Samas ka oma emake lähedal.
    Soovin Sulle rahulikku meelt ja vastupidavust!

    Päikest sügispäevadesse!

Jäta vastus