Blogi avalehel

Sõber.

February 22nd, 2009

Mulle meeldivad kassid. Ja ilvesed. Kassid on puhtad, uhked ja iseseisvad koduloomad. Nad võivad olla väga kallid sõbrad.

Lühemate või pikemate vaheaegadega on meie kodus alati mõni hiirekütt elanud. Praegu on mul neid koguni kaks. Suvel neljaseks saav Krissu ja umbes pooleteisene metsast leitud Murjam, kellest olen siin mitmel korral kirjutanud. Mõlemad emased. Murjam on steriliseeritud, Krissu mitte. Aga Krissu on kõigi võõraste kasside suhtes vaenulik ja pulmapoisse ligi ei lase. Selleks tuleb muidugi tablette neelata.

Krissu on Kribu esiklaps. Ema Kribu elab Raplas ja jääb oma lastele kasvus tublisti alla. Varem pole mul „rääkivaid” kasse olnud ja algul oli päris imelik, et kõiki soove ja tundeid väljendab Krissu häälega. Vaatab otsa ja hakkab tänitama, kui midagi valesti või vastumeelset on. Samamoodi kipub ta inimeste omavahelistesse vestlustesse sekkuma. Hellusehoogudel aga passib hetke, mil ma diivanile istun ja end patjade najal lösakile viskan. Siis hüppab välkkiirelt sülle, paneb käpad õlale, nuusutab oma niiske ninaga terve näo läbi ning vajub siis kõhuli mulle rinnale. Eriti meeldib pärast veel kaelale keerd peale tõmmata ja vaikse nurrumise saatel magama jääda. Ei ole midagi parata, mõne hetke pärast magame mõlemad. Kassi lähedus mõjub hüpnotiseerivalt ja rahustavalt.

Krissu lemmikkohaks on kõrged riiulid või kapipealsed. Kui ta kadunud on, siis tasub otsida koridorist riiete kohal olevalt riiulilt mütside ja sallide vahelt. Diivani seljatoelt kaks meetrit otse üles lae alla kapi otsa hüpata pole talle mingi probleem. Sama vetruv ja painduv nagu metsikud kaslased.

Hiirtest meie kassid suurt ei hooli, küll aga nende jahtimisest ja ohvriga ülemeelikus hasardis mängimisest. Piima Krissu ei joo, räime ega vorsti ei söö. Veidi toorest tailiha, võimalusel krevette ja punast kala. Kõhtu täidavad enamasti ikka krõbuskid ja kassikonservid.

Mõtlen tagasi oma varasemate kasside peale, kes lakkusid piima ja sõid seda, mis inimesest üle jäi. Ajad on teised ja kasside kombedki muutunud. Enne praegusi kasse olid mul alati isased loomad. Nende pärast sai rohkemgi muretsetud, sest pulmaaegadel kadusid nad terveks nädalaks. Erilise kurbusega matsin tuhkhalli Kurri, kes ehalt tulles jäi suurel maanteel auto alla. Sõbra kaotus oli väga valus.

Üks vastus “Sõber.”

  1. Krista:

    Nii kahju Kurrist ;( Endal tuleb ka pisar silma sellest.

Jäta vastus