Blogi avalehel

Väärikusest ja iseseismisest.

February 25th, 2009

„Mingi väärikus peab ikka ka olema,” kuuleme sageli Õnne tänava Allanit ütlemas. Täna kuulsin samasuguseid sõnu ühe metsaomaniku suust, kui olime Pärnus Erametsakeskuse poolt korraldatud infopäeval, kus tutvustati erametsanduse siseriiklike toetuste saamise võimalusi 2009.a.

Aga see väärikuse jutt käis äsja avaldatud toetusesaajate nimekirja kohta. Need on Euroopa Liidu poolt rahastatavad metsanduslikud toetused, mille taotlemise tingimused töötati välja Eestis ja mille vastu oli esimeses voorus nii suur huvi, et soovid ületasid kolmekordselt rahastamise võimalused.

Tundsin huvi, et kas mees, kes on tuntud metsakasvatuslike tööde poolest, ei taotlenudki metsahoolduseks toetusraha. Taotles küll, aga ilmselt ei saanud kokku kõiki hindamissüsteemis vajaminevaid punkte ja jäi toetusesaajate nimekirjast välja. Küsisin, et kas põdraaedik jäi siis metsa planeerimata. (Ulukiaiad oli ka üks kõrgelt jagatavate hindepunktidega tegevus.) Sealt siis koolitatud metsa- ja jahimehe vastus, et „mingi väärikus peaks ka olema”, nimelt järgneski.

Olen ise sama meelt, et igasugused ulukiaiad, tarad, aedikud või muud metsale mitteomased ehitised on võõrkehad ja naeruvääristavad meie metsandust. Põhjendatagu nende väljamõtlejad seda mistahes ulukikahjustuste ärahoidmise vajaduse või kultuuridele tekitatavate kahjude ennetamisega. Ulukite peletamiseks on teisi ja odavamaid vahendeid. Mis siis juhtub, kui metsloom kusagilt aedikusse sisse poeb, aga sealt välja enam ei saa? Kujutan ette, et siis kulub kogu kaitstav metsakultuur vangistuses olevatele elukatele söögiks ära.

Euroopa Liidust jagatavate toetuste summad on suured ja aitaksid Eesti metsade väärtuse tõstmisele majanduskriisi aegadel palju kaasa. Paratamatult tekib mõte, et justkui sihilikult (või lollusest/ebakompetentsusest) mõeldakse siin kohapeal välja vigureid, mis tõrjuvad paljud metsaomanikud toetusesaajate marjamaalt kõrvale. Üheks selliseks takistuseks on näiteks nõue, et metsaomaniku omatööd oma metsa hooldamisel ei loeta abikõlbulikuks tegevuseks. Peab justkui naabrimehe palkama. Ulukikahjude ennetamiseks sadu tuhandeid maksvaid tõkkeid ja aedu metsadesse ehitada – see on eriliselt geniaalne väljamõeldis. Kunagi tulevikus, kui kord jälle pärandkultuuriobjekte inventeerima hakatakse, saavad metsa vedelema jäetud võrkaedadest 21.sajandi alguse metsanduslikud pärand-iseärasused. Kokkuhoidmise aegadel võiks võimalikult targasti Euroopa ühisrahaga metsanduse neid valdkondi toetada, kus tulevikus kasu kõige suurem.

Iseseisvuspäeva viimasel tunnil lugesin erametsanduse foorumist tugiisikute rolli kohta üht kommentaari ja sain tükk aega naerda tabava teksti ja mõtte üle. Keegi Kark (kark-kargu) kirjutas, et ei saa aru, mis meie iseseisvate iseseisvas riigis toimub, et muust enam juttu polegi kui toetustest ja tugiisikutest, nagu oleks tegu teovõimetute ja puudelistega.

Tänasel infopäeval sai selgeks, et headel aastatel väljakujunenud riigisisene metsaomanike toetuste süsteem, mida vahendab keskkonnaministeeriumi haldusalas olev sihtasutus Erametsakeskus, toimib esialgu veel vanast inertsist. Kärpimisega tegeldakse varjatud kujul, st. on tehtud võimatuks osasid toetusliike kasutada. Kahjuks pole metsaomanikke esindav ühendorganisatsioon Erametsaliit suutnud õigeaegselt neid nüansse ära tabada ja sekkuda. Pean siin silmas metsanduslike pärandkultuuriobjektide säilitamise ja hooldamise toetust. Metsaseadus räägib küll nende objektide inventeerimisest ja kaitse vajadusest, kuid metsaomanikke motiveeriv toetus on tehtud praktiliselt kättesaamatuks.

Kirjutasin iseseismisest ja väärikusest, sest need mõisted tunduvad mulle väga tähenduslikud. Vaatamata kitsenevatele võimalustele jäävad Eesti metsaomanikud jätkuvalt teovõimelisteks ja väärikateks kodanikeks, kes seisavad nii iseenese, oma kodu, oma metsa ja oma riigi eest.

Jäta vastus