Blogi avalehel

Lapsepõlvepildid

May 16th, 2016

Olen viimasel ajal väga palju tegelenud vanade asjadega, muu hulgas ka vanade fotodega. Vanu pilte on mul üsna vähe, võrreldes umbes kümne tuhande metsa- ja loodusfotoga, mida ise olen teinud. 1999.aastast alates on filmile võetud pildid teemade kaupa albumites. 2008.aastast alates, kui digikaamera sain, enam paberpilte pole teinud. Kohe alguses hakkasin pildistama metsavaateid, inimesi sattus piltidele harva. Peamiselt olen salvestanud oma metsa ajalugu – vaated enne ja sama koht mõni aeg hiljem, metsas tehtud tööd.

Skanner_20160306 (3)Vanadel fotodel aga on alati inimesed, niisama taluvaateid, maastikke või hooneid ilma inimesteta pole. Minu vanaisa taluhooned põletati sõja esimestel päevadel kõik maani maha, sest jäid kahe rindejoone vahele. Ametlikult oli talu siis juba minu isa nimele kirjutatud. See oli ainus majapidamine külas, millest 1941.a. juulikuus midagi järele ei jäänud, kõik põles ära: riided, mööbel ja küllap ka päris vanad fotod. Ja kariloomad. Pereliikmed koos valge hobuse ja vedruvankiga pagesid lahingu eest metsa, ainult vanaema keeldus kodust lahkumast ning hakkas põlevast laudast loomi välja ajama. Asjata, sest loomad jooksid väljas tuld ja plahvatusi nähes lauta tagasi ning põlesid kõik sisse. Vanaema jäi selle möllu keskel ellu.

Selline oli mu vanaema, taluperenaine, kes oli sünnitanud viis last. Teise ilmasõja alguseks oli neist elus veel neli – kolm poega ja tütar. Üks poeg elas Austraalias, tütar Tallinnas ja kaks poega (neist üks oli minu isa) töötasid talus.

Siinne vana foto aastast 1948 on tehtud samal päeval kui karjalaskmise piltki. Selleks ajaks polnud teada, mis vanaema noorimast pojast, minu isast, kes 1944.a. veebruaris saksa sõjaväkke võeti, on saanud. Sõda oli lõppenud, kuid koju teda ei tulnud. Võib vaid ette kujutada, kui tugev üks talunaine peab olema, kes on kogu elutöö kaotanud. Ainus lootus on lapselapsed.

Nii jäimegi koos vanaemaga pildile meie, tema kolm lapselast: tütrepoeg ja tütretütar ning vanaema süles mina, tema pojatütar. Vanaema oli selleks ajaks matnud ka oma mehe, meie vanaisa. Viis aastat hiljem vanaema suri.

2 vastus “Lapsepõlvepildid”

  1. Priit:

    Päris nii see ei ole, vaadake Sarapi fotosid, ka Parikased.

  2. Leili:

    Priidule:
    Küllap tuntumad fotograafid pildistasidki ka maastikke, linnavaateid ja silmapaistvaid hooneid, kuid maakohas kutsuti kohalik piltnik ikka taluinimesi, perekondlikke tähtpäevi ja talutöid jäädvustama. Minu käsutuses olevaid vanu pilte vaadates nii tundus, sest kõigil piltidel on inimesed.

Jäta vastus