Blogi avalehel

Arteki tüdrukud aastast 1956

May 30th, 2016

Skanner_20160306 (7)Päikselise maikuu lõpus on sobiv aeg meenutada täpselt 60 aasta taguseid sündmusi ja inimesi. Just siis, aastal 1956, sõitsime rongiga läbi Moskva Krimmi Arteki pioneerilaagrisse, kus olime 41 päeva. Meid oli Eestist mõni poiss ja tüdrukuid, kahjuks täpset arvu ei tea. Kuna kohale jõudes jaotati eestlased erinevatesse rühmadesse laiali, siis tean ainult neid tüdrukuid ja üht poissi, kes minuga samasse rühma sattusid, lisaks jäi meelde kuhugi teise rühma paigutatud Anni Viiding (Kreem, muusik Jaagup Kreemi ema, luuletaja Juhan Viidingu ja Mari Tarandi õde) põhjusel, et tema oli mitmes mõttes meist kõigist hiljem tuntum, korduvalt laulupidude teadustaja ja viimasel ajal ka kui lapitekimeister.

Loetlen üles need eesti nimed, mis ühele oma rühma foto tagaküljele olen kirjutanud. Siin nad on: Heini Anton, Mari Mägi (Puhjast), Hilja Käbi, Heidi Kallikorm ja mina. Loo juurde pandud fotol poseerivad Aju Dagi mäe ja Musta mere taustal paremal pool mina (patsiga), keskel Heidi ja vasemal Hilja, kõik 13-aastased.

Tüdrukud, kus te olete, kuidas elu on läinud? Ma ei tea ju, kas kannate neiupõlvenimesid või on need muutunud, nii ei saanud ka internetis kolades targemaks. Siiski leidsin keskkoolide lõpetajate kohta, et pildil olevatest tüdrukutest Heidi Kallikorm lõpetas 1961.a. Põlva Keskkooli (Ühisgümnaasiumi) 8. lennu ja Hilja Käbi Püssi (Lüganuse) Keskkooli 2. lennu. Mina lõpetasin samal aastal Vändra Keskkooli.

Arteki muljetest paluti mul läinud sügisel kirjutada ning katkendeid minu kirjapandust koos mitmete teiste hiljem Artekis käinute mälestustega avaldati ajaloo ja elu lugude ajakirjas „Elukiri“ nr.10, 2015.a. oktoobrinumbris. Seal oli pealkirjaks küll „Õõvastavad kogemused unistuste Artekist“, kuid mulle jäid peale jubeda hambatõmbamise loo positiivse mälestusena meelde lõunamaine kaunis loodus, küpresside ja magnooliate lõhn, Must meri, krabid rannakividel, matkad Krimmi mägedes ja kollane stepinastik. Eesti külas üles kasvanud maalaps polnud seni kodust kaugemale saanud, kui ühtäkki oli Moskva linn ära nähtud, paar päeva rongis läbi Ukraina steppide veeretud ning lõpuks lõunamaisel mererannal mitu nädalat veedetud.

Jäta vastus