Blogi avalehel

Sügis tuli tagasi

November 22nd, 2016

Jälle on looduses mõnus ja kerge ringi liikuda, sest lumi on selleks korraks läinud. Valge koorma alt vabaks saanud kuused on taas rohelised ja lumest looka vajunud kuluhein värviline.
img_1148
Jõudsin välja oma jõetaguse maatüki tagumisse nurka, kus kunagi olid kraavitatud talupõllud ning kus kraavidelt sai lepad kütteks maha saetud ja seejärel 2004.a. kevadel kuusetaimed istutatud. Põllu keskele jäi lepaokstest vaal, mis on nüüdseks kõdunenud ja rohtunud. Kummalegi poole vaalu kolmes reas istutatud kuused aga sattusid metskitsede rüüste ohvriks, ladvakasvud hammustati ära.

Kuid nagu pildilt näha, on kuusenoorendik kõik katsumused üle elanud. Loomulikult nägin seal ka ise palju vaeva, et neid lopsakalt kasvavast rohust ja lepavõsast välja aidata ning seda ikka mitu aastat järjest. Hammustatud latvade asemele kasvatasid kuused uued ning suutsid pärast mõneaastast põdemist taas edasi sirguda. Nüüd on ilus vaadata.
img_1156-2
Tahaksin siinjuures kõiki metsaistutajaid julgustada ning oma kogemuse põhjal kinnitada, et metskitse kahjustused polegi alati nii hullud kui vahel räägitakse. Pealegi on tänapäeval olemas mitut sorti ulukitõrjevahendeid, nagu pritsimine Tricoga, Plantskydiga või ladvakasvude määrimine Cervacoliga. Viimast kasutasin järgmiste istutamiste järel minagi – ja aitas. Põtrade vastu nii tõhusat vahendit pole, suured loomad vajavad rohkem toitu ning liiguvad laiemal territooriumil, hammustavad noori mände, kraabivad haava- ja kuusekoort, murravad ja söövad lehtpuuvõsa.

Käisin ringi ning pidasin plaani, mida noorendikus lähiaastatel tegema peaksin. Varsti tuleks kraavidele kasvanud leppi ja põõsaid uuesti raiuda. Üleliia kiirustamisel pole siiski mõtet, sest mida suuremaks kuused kasvavad ning mida laiema ruumi nad hõivavad, seda kindlam, et lehtpuude järgmise väljaraie järel ei suuda kuuskede vahele ilmuvad peenikesed võsavitsad enam suureks kasvada.

Lume sulamise järel on jõevesi mõnes kohas üle kallaste kerkinud, vool hääletu ja kiire. Kõikjal on vaikne, vaid üks õrnalt toksiv valgeselg-kirjurähn jäi mu teele.

Jäta vastus