Blogi avalehel

Otse üle silla

November 28th, 2016

Lubasin 11.oktoobri postituses, et kui sillataladele katte peale paneme, siis kirjutan ja näitan pilti ka. Reedel saigi üks jala käimiseks mõeldud sillake mul jõe taga kraavil valmis. Teise katmiseks varusime metsast kuuselatte ning see tuleb rohkem loodusliku ilmega, pealegi said prussid otsa.

img_1174-3Olin juba tüdinenud sügavast kraavist läbironimisest, kaldad libedad ja porised, pärast lume sulamist tuli ka vett juurde. Teises kohas vana sild veel kannab, kuid ehk jõuame selle kõrvale enne talve tulekut ka uue valmis kopsida.

Elu võib vanemas eas ootamatuid pöördeid teha, seepärast ei saa ühtki plaani kaugele edasi lükata. Võibki tegemata jääda. Oli päris ehmatav, kui üle-tee naabrinaine tuli laupäeval ütlema, et mees (minust paar aastat noorem) kukkus tal lõunalauda istudes toolilt maha ja kaotas teadvuse. Toibus kiirabiautos, kui tilguti küljes. Õhtul, kui linnas EMO-s kõiksugu voolikud ja juhtmed küljest ära võeti, lubati siiski koju. Käisime minu autoga tal järel. Mees ei mäletanud juhtunust sinnani midagi, kuni arstide käe all teadvusele tuli. Ta peab neid EMO-st kaasa antud pabereid perearstile näitama ja edasise ravi üle nõu pidama. Mina ei kujuta ette, kuidas selline vahetpidamata tööd tegev mees üldse puhata ja ennast hoida suudab.

Sellised need elu aeg rasket masinatööd või saega metsas mütanud maamehed ongi, kuni ühel hetkel pump rinnus tõrkuma hakkab. Oleks veel, et viina- või suitsumees, hoopis hull töömees, kes pole elu jooksul kordagi päriselt purjus olnud.

On minulgi paar märguannet olnud, kui vererõhk ootamatult madalale on kukkunud ja südamelöögid aeglaseks jäänud. Millegipärast on sellised asjad ikka kodus juhtunud, mitte kunagi pole halba tunnet metsas liikudes või tööd rahmeldades tekkinud. Mõtlen pidevalt, et jõuaks enne lõplikku väsimist tähtsad asjad ära teha, vähemalt osa neist. Nimekiri on endiselt pikk.

2 vastus “Otse üle silla”

  1. Ardi:

    Ilus sild! Käsipuu kuluks marjaks ära.

  2. Leili:

    Käsipuudega on varasemast ajast kogemusi, kuid otsustasin, et nüüd enam ei pane. Sellel kraavil on uus sild juba järjekorras kolmas, eelmised, mis olid kitsamad, mädanesid ära. Kõigil olid käsipuud ka ning viimati oli just käsipuu see, mille taha võsalõikur takerdus, kui mina sealt koos mädanenud sillaga alla kraavi kukkusin. Nüüd on vähemalt tugevad talad all, sild ise eelmistest natuke laiem ning loodetavasti peab pikemalt vastu. Puidust katet tuleb kunagi nagunii vahetada.

Jäta vastus