Blogi avalehel

Ilus sügispäev oli

November 30th, 2016

img_1203-2Pimedal novembrikuul on puhas rõõm, kui lühikest päeva pääseb päike valgustama. Parajad miinuskraadid, vaevumärgatav lumekirme külmunud maal ja tuulevaikus – sellist ilma ei tohi lasta raisku minna, tuleb metsas käia.

Paar päeva tagasi, kui juhtus pime ja pilvine ilm olema, kohtasin värbkakku. Istus noore kuuse ladvas ega lennanud mind nähes minema. Paraku pildi tegemine ebaõnnestus, valgus oli olematu, sain ainult tumeda kogu halli taeva taustal. Selle kompenseeris nüüd ilusa ilmaga tehtud pikem metsaretk piki riigimetsa sihti, mille lõpus jõudsin viimaks oma metsani välja.

Enne viis rada mind mitme eraomaniku metsast mööda. Ühes kohas oli kenasti hooldatud noor kaasik ja sellest ei saanud pilti tegemata jätta. Samas oli keegi üle kraavi ehitanud lattidest purde, käsipuu ka juures. Mõtlesin siis, et väikemetsaomanikud hoolivad oma metsast järjest rohkem, teevad seal hooldustöid ning vahel käivad ka lihtsalt kõndimas ja mõtteid kogumas.img_1198-2

Aga enne sihi lõppu jõudmist nägin riigimetsas ühel kitsal lageraielangil põtru. Rõõmustasin, et enne peatset jahihooaja lõppu on neid loomi siiski mõned alles. Samas läheduses oli ju ka koht, kus hundid ühe põdra murdsid. Natuke selgroogu ja pooleldi hammustatud ribikondid – see on praegu kõik, mis nelja nädala tagusest loost järel on.

Ja karujälgi nägin, murtud põdrast umbes 600-700 m kaugusel. Jäljed olid pärit külmumata maa ajast, raasuke värskeid lumekübemeid peal. Karu võis põdrakorjuse lõhna haista ja käia matti võtmas. Kuna põdrakorjus oli endisest kohast kõrvale lohistatud ning kõik vähegi seeditav (ka jalad, nahk ja peenemad ribikondid) ära tarvitatud, siis võis seal karu käia küll.

Kui lõpuks koju jõudsin, algas taas argielu: puud tuppa, pliit ja ahi küdema, natuke süüa, telefonikõned, arvutis istumine, telekas ja ajalehed. Mis elu see sihuke oleks, kui enam metsas käia ei saaks?

Jäta vastus