Blogi avalehel

Raie, millele nime anda ei oska

February 14th, 2017

IMG_1524 (2)
Pildilt paistab tükike minu kodumetsast, kus umbes 0,3 ha suurusel alal hiljuti tehtud raie (metsateatisel lageraie nime all) on viimase 20 aasta jooksul juba kas neljas või viies. Selja taha ja nii paremale kui vasakule jääb veel vana kuusikutükk. Eemalt maapinnalt vaadates nagu polekski suurt midagi maha võetud, õige pildi saamiseks tuleks õhust droonivõte teha.

Blogis on raiest üks pilt 3.veebruari postituses, kus langetatud kuusepalgid paistmas. Kasvama jäid kõik männid, elujõuline kuuse järelkasv, noored kased ja üks 100-aastane, laiutava võraga kasehiiglane, mida ma langetada ei lasknud. Suur võra oleks lõhkunud ümberringi palju järelkasvu ja teiseks on tal tüvel pahk. Olen näinud, et vana kask hakkab surres esmalt harusid kukutama, tüvi püsib kaua püsti. Nii ei lõhu ta oma naabreid ära.

Olen kindel, et minu asemel oleks mõni teine metsaomanik seal julgemalt raiunud. Ega nii palju mände peagi väikesele langile seemnepuudeks jätma. Minul aga mõlkus peas, et vast kunagi tulevikus, kui palkmaja ehitajal materjalinappus kätte tuleb, küll siis jõuab sanitaarraiega nii sealt kui kõrvalt noorendikust päris korraliku koguse jämedat männipalki lõigata. Lihtsalt saeveskisse tükeldamiseks ma väärikat elu elanud palgipuid saata ei raatsi.

Miks ikkagi ühes ja samas kohas juba mitmes raie sai ette võetud? Hõredaks jäi. Vanad sihvakad kuused seda pikalt ei kannata. Esimesel korral, varsti pärast maa tagasisaamist, raiusime kuuskede-mändide vahelt välja jämedad hall-lepad. Järgnes üks suurem tormiheide ja seejärel sanitaarraie, hiljem murdis tuul veel mõne kuuse. Ilmusid jaole kuuse-kooreüraskid ning kahel korral sai juba kuivi kuuski välja saetud. Nii polegi see metsaosa saanud pikalt rahus olla.

Tekkinud häiludesse on vanad puud seemet külvanud, sinna on kasvanud palju noori kuuski. Nende vahelt olen paakspuuvõsa lõiganud ning kasevõsa harvendamas käinud. Lisaks tuli veel paras portsjon tammesid.

Mõtlesin, et äkki esiisad toimisidki metsaga samamoodi – lõikasid järkjärgult välja ainult neid puid, mida talus parasjagu vaja läks või mis vanadusest nõdraks jäid ning lasid loodusel tühjadesse kohtadesse uued külvata. Suuri lagedaid ei tekitatud. Käsisae ja hobusega poleks suudetudki. Mets oli kogu aeg alles.

8 vastus “Raie, millele nime anda ei oska”

  1. Rein Talviste:

    Miks Sina saad nii majandada,rmk pöörab kõik jäägitult pahupidi,kas Sa ei tahagi kohe rikkaks saada.

  2. Uku Uujari:

    .Kahju, et artiklist tõeterasid nii näpuotsaga poetatakse!

    Esimese vabariigi ajal raiuti metsa märksa intensiivsemalt kui praegu ja suurte lageraielankidena. Fakt!
    Panen tõenduseks veelkord loo 1939. aasta Sakalast:
    https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=sakalaew19390227.2.6

    Lisaks info trükisest “Metsamajandus / Metsakasutus 1985”, Tallinn “Valgus” 1988:
    1939. aastal saadi talumaadelt VÄHEMALT 2,5 milj tm metsamaterjali (koos raiejäätmetega oli raiemaht vähemalt 3 miljonit tm), samas talumetsade pindala oli kõigest 192900 ha (praegu on erametsa 1278100 ha, ehk 6,6 KORDA ROHKEM, samas kui raiemaht erametsades on praegu vaid u 2 korda kõrgem, järelikult on raiete intensiivsus praegu erametsades üle 3 korra madalam, kui esimese vabariigi ajal!!!)

    Esimese vabariigi ajal kahanes metsa pindala Eestis pidevalt. Kui veel 1930. aastal oli Eesti metsade pindala 946000 ha (millest riigimetsa 78,5%), siis kõigest 10 aastat hiljem oli see vähenenud juba 929300 hektarile (-1,8%). Seega oli Eesti metsasus 1930. aastal 19,9% ja 1940. aastal 19,6%. Veel 1796. aastal oli metsasus Eestimaa kubermangus 28,5% ja Liivimaa kubermangus 50,5%. Praegu on Eesti metsasus 50,29% ja vaatamata Petseri- ja Narva-taguste metsarikaste maade kaotusele on üldine metsamaa pindala 2,5 korda suurem kui esimese vabariigi lõpus.

    Palun, austage ajaloolist tõde, kuigi eks igaühe jaoks tundub lapsepõlves taevas sinisem ja rohi rohelisem!

  3. Uku Uujari:

    1939. aasta põllumajandusloenduse andmetel oli 25000 ha talumetsade metsamaa pindalast (192900 ha) lagendike ja värskemate raiesmike all, mis olid uuenemata. Seega 13% talumetsade maast oli metsata (uuendamata).
    Praegu on erametsadest metsata 9%, riigimetsadest 6% ja riigi peale tervikuna 7,5%.

  4. Uku Uujari:

    Märgin ka ära, et lisaks sellele, et metsade pindala on praeguseks mitmekordistunud, on kahekordistunud ka hektaritagavara. Kui esimese vabariigi ajal oli keskmine hektaritagavara u 100 tm, siis nüüd on see u 200 tm.

    Kuidas saab üle 3 korra kõrgem raieintensiivsus (tihumeetrit hektari kohta), ja seda veel 2x väiksema hektaritagavaraga metsast, olla metsi säästvam kui praegu? Metsamaal kasvava tagavara suhtes oli seega raieintensiivsus lausa üle 6 korra kõrgem kui praegu!

  5. mati sepp:

    Mina pole mingi ülikooli diplomi haridusega professor ,aga saan vägagi hästi aru, et midagi on metsaga suures plaanis valesti ja näen mitmeid vigu mille kohta olen aru pärinud näiteks RMK-lt ,kes ei näe mingit probleemi….viimases kirjas palus RMK, et ma tõestaks oma väiteid ennem ,kui nad minuga vestlust jätkavad teaduslike artiklite näol näiteks. Saatisn neile 6 teadusliku artiklit inglise.keeles kuna Eesti metsanduse probleemidest ei julge väga otseselt keegi kõneleda pigem avalikustatakse oma arvamus välismaa uurimistööde sekka….RMK pole peale seda Minuga soovinud suhelda ….Probleemid on suured ,aga keegi ei taha vastutust võtta….
    Alustades kas või sellest, et meil on metsa väidetavalt rohkem,kui kunagi varem, aga mõistusega võetavat metsamajandamist võib veel lugeda ilmselt ainult Leili Mihkelsoni põnevatest lugudest. Rmk-s toimuv on igale asiase süvenenud ja tuleviku peale mõtlevale metsamehe jaosk õudus unenägu. Kuid ärimeeste paradiis…. Hetkeline fakt metsamajandamise juures on ,et harvester peale ja kiirelt ja jõuga mets maha. Hoolimata sellest ,kas maapind peab vastu või mitte. Tähtis on enne kõike täita ette antud lepinguid….Kui pilti vaadata veel suuremalt.
    Loodus kannatab igas mõttes……jahimeeste soov hoida looduses tasakaalu on juba üle 20 aasta juba kadunud. Marutaud oli see ,mis hoidis looduslike protsesse tasakaalus ,aga nüüd on kaos(marutaudi pole)…ilvesed hundid kärnas. Ning jahimehed rebaseid, kährikuid ,metsnugiseid ei ohja….Metsnugiste küttimata jätmine väljendub Ida- ja Läänevirumaal sellega ,et metsnugised söövad ära lendoravad näiteks ja üha enam tegeletakse kaitsealade loomisega, kuigi peaks tegelema metsnugistega ,kes otseselt lendorava järel kasvu ära söövad, aga see pole kellegi jaoks nagu mingi mure…Lendorava kaitsjad ei tea ,et metsnugis lendoravad ära sööb ja need,kes teavad vaikivad selle maha(põhjus jahimehed ei taha metsnugise kütimis kohustust enda peale). lisaks tekitavad metsnugised mesinikele aastas üle 200 000 euroseid kahjusid. Loomake on väike ,aga tragi….
    Nagu asi niigi hull, siis lisandus Meile Aafrika seakatk, mis ennast rõõmsalt ennast siia 30 aastaks ilmselt sisse seab. Kuna jahimehed pole nõus metssigadest loobuma ilmselt veel 10 aasta jooksul.
    Siis jõuame kuusikute majandamiseni, mis on lausa draama ooper oma ette…Eesti Maaülikooli kiri (Ma pidin 2 kuud vägi kaigast Eesti Maaülikooliga vedama ,et saada vastused, mis toimub kuusikutega Eestis lõpuks nad vastasid sedasi……..
    Kõigepealt täpsustaks, et valgustusraie ei võimenda kuigi palju juurepessi levikut. Probleem on ikkagi harvendusraied. Keskealises metsas (kus tavaliselt harvendusraieid tehakse) on kuuskede juured juba omavahel kokku kasvanud ja raiutud puude kännud nakatuvad juurepessi eostega ning juurte kaudu levib seen ka elusate puudeni. Kunagi loodeti palju biopreparaadist “Rotstop” – praegu seda kasutatakse ka palju, kuid tegelikult pole see kuigi efektiivne.

    Probleem juurepessi levikuga kuusikutes ja selle võimendamisega harvendusraietega, aga ka sanitarraietega, on tõsine. Teadlased (nii Maaülikoolist kui mujalt) on juba ammu soovitanud, et kuusikutes harvendusraiete tegemine tuleks lõpetada. Siiski seda tehakse ja päris palju (üks põhjendus võib olla see, et siis suureneb “keskmine” rinnasdiameeter ning saab kiiremini teha lõppraiet – küpsusdiameetri järgi). Ka RMK teeb palju harvendusraieid kuusikutes ja selles suhtes pole küll “riigimetsa hea majandaja”.

    Lisaks – aladel, kus on juurepess ulatuslik, oleks mõistlik pärast lõppraiet istutada hoopis kaske…

    Maaülikoolis on pooleli projekt “Kuusikute raieaja ja raieviiside mõju patogeenide levikule ja arvukusele ning puistu elurikkusele viljakates kasvukohatüüpides”,

    mille käigus otsitakse ka, mis vanusest alates on raie tegemine “ohtlik”. Praeguste “hinnangute” järgi valgustusraie 10 aasta vanuses puistus ei suurenda juurepessi levikut, vanemas eas juba võib levitada. Kindlasti on ka hea, kui pole tegu puhtpuistuga, vaid osaliselt on sees ka kaske.

    Kas RMK võtab uuringu tulemusi arvesse -tahaks loota, aga praegu nad teavad ka, et harvendusraied kuusikutes on juurepessi tõttu ohtlikud, aga ikka teevad neid massiliselt.

    See on probleem, millega tuleks tegeleda ja mina metsateadlasena (kuigi see pole mu põhi-valdkond) tahaks siin igati koostööd teha metsamajandajatega.

    Kõike parimat

    Kiri pärineb oma ala eksperdilt, aga avalikuse ees räägitakse täiesti teist juttu…

  6. Leili:

    Tere kõigile ja tänu kaasa mõtlejatele.
    Ei vaidle vastu Ukule, kes ütleb (õigemini kordab trükis avaldatut), et metsamaa pindala on sellest ajast, mil talumehed maid päriseks ostma hakkasid, kordades suurenenud, eriti kolhooside ajal ning lisaks ka viimased 25 aastat iseseisvas Eestis.
    Oma isatalu ajaloolist kaarti vaadates oli mullegi ammu selge, et seal, kus praegu mets, seal oli kas heinamaa, karjamaa või koguni põllud, mis metsastusid just pärast suuri põllumaade maaparandustöid 70-80-ndatel. Metsa oligi taludel vähe, sest tähtsam oli loomade pidamine, karja- ja heinamaad ning suure talupere, sigade, kanade jne. toitmiseks vajaliku tera- ja juurvilja kasvatamine. Müüdi piima, võid, sealiha, kanamune, et raha teiste vajalike tarvete muretsemiseks saada. Kõik oligi teistsugune, sest maal elas palju rohkem rahvast kui linnas. Mets oli talumajanduses abistava tähtsusega. Vaid vähesed suuromanikud (meil siin jahu- ja saeveski pidaja) olid suutnud rohkem metsa kokku osta ning puidu saagimine ja materjali müümine tõi neile ka tulu. Neid kutsuti kohalikeks töösturiteks, nemad põllunduse ja karjapidamisega ei tegelenud nagu valdav osa maarahvast.
    Metsa hektaritagavara oligi väiksem, sest seda majandati püsimetsana – raiuti lapiti ja uuenes looduslikult.
    Kõik näevad ju, mis meil praegu metsas toimub, eriti erametsades. Lõigatakse ja müüakse seda, mille kasvatamiseks pole ise vaeva nähtud. Maarahvas on vaene, see sunnib müüma. Kui kord müüdud, siis mets ka kohe maha raiutakse – ostjal on väljakäidud raha tagasisaamise ja lisaraha teenimisega kiire, selline on kapitalism.
    Ise me maainimestena oma metsi müües seda protsessi tagant tõukame. Vaesus ja käegalöömine on selle tõukejõuks.

  7. Uku Uujari:

    Mind ikkagi huvitab, millel põhineb Leili väide talumetsade kohta, et “seda majandati püsimetsana”, kui statistika järgi oli lagedaks raiutud uuenemata alasid talumetsades ligi poolteist korda rohkem kui praegu?

    Mul on perekonnaalbumis vanasid fotosid Eestiaegsest metsatööst, ja minu silmale vaatavad vastu lageraied. Kuna raiete intensiivsus olemasoleva tagavara suhtes oli talumetsades rohkem kui 6 korda suurem kui praegu, siis on loomulik, et nokiti ka nooremast metsast välja kõik puud, mida rahaks teha andis. Ja vaadati iga sellist puud 10 korda, enne maha lõikamist, et anda talle veel hetk aega kasvada. Põhimõtteliselt oli see 10 korda vaatamist sama, mis viimaste veeringute peost pihku veeretamine enne raha välja käimist. Seega, paluks allikat, millele Leili oma püsimetsaväidetega toetub!

  8. Uku Uujari:

    Rõhutan, et kui talumehed maid päriseks ostma hakkasid, jätkus talumetsade intensiivne raie ja metsamaa vähenemine, sest metsamaa oli reeglina vähem tulu andev kui põllumaa. Selle ajastu talumetsamajandamise idealiseerimine ja selle keskkonnasõbralikuks pidamine on pehmelt öeldes naivistlik, rohkem otsesõnu öeldes aga faktide eiramine. Kui poleks tulnud peale okupatsiooniaega, mis talumetsad võõrandas, siis oleks meie metsad suures enamuses saanud Lääne-Euroopa metsade saatuse – peaaegu kõik viljakamad metsamaad oleks muudetud põlluks (Eesti kirjandusklassikagi, Tõde ja õigus, Kõrboja peremees, Kevade seeria jne kajastab sellist suundumust)

Jäta vastus