Blogi avalehel

Üheksa aastat pärast lageraiet

February 20th, 2017

Picture 030APMKaks pilti ühest ja samast langist räägivad iseenese eest. Kõndisin lõppenud nädalal samu kohti vaatama, mille nägemine 2009.a. kevadel pani mind hüüatama – lennuvälja tahetakse külasse teha! Tookord polnud ma nii suurt metsalagedat varem näinud ega mõistnud ka, kuidas seadus nii suurel pinnal lageraiet teha lubab. Lisaks veel need rööpad, mis materjali väljatoomisega riigimetsa sihile jäeti ja mida ei proovitudki siluda. Rööpad on praeguseni alles, rohtunud ja võssa kasvanud, talvel kannatab rööpa põhjas külmunud lompide peal astuda küll, muul ajal vaevalt.IMG_1552 (2)

Nüüd ei imesta ma enam millegi üle. Sama suuri lageraielanke tehakse nii riigimetsas kui erafirmade metsades edasi, sest majanduslikult on „ühest kohast ja korraga“ meetod kasulikum.

Ma olen väsinud kuulamast-lugemast põhjendusi, miks pärast lagedaks raiumist polevat mõtet uut metsa asemele istutada. Näiteks, et elame vööndis, kus tühjale kohale hakkavad nagunii kunagi puud ise kasvama. Või et ega me ju ei tea, millist puitu tulevikus rohkem vajatakse ja mille eest paremat hinda makstakse. Või et kui kuusel on juurepess, siis lehtpuu päästab.

Nii need kuuse-kase segametsad meie kandi muldadel halli lepa ja toomingaga uuenevadki. Hea, kui mõni kase- ja haavavits juhtub sekka tulema. Kui langid on suured ja sinna puid ei istutata ning kõrval enam käbikandvaid vanemaid okaspuid ka pole, siis lehtpuuvõsa vahele kuuse- või männiseeme ei jõua.

On kurb, kui vähe näen oma kodukandis metsamaid, kuhu erametsafirmad oleksid pärast lageraiet istutanud või noorendikke hooldanud. Eelmises loos kirjutasin ilusatest riigimetsa kvartalitest, mis pole veel raieplaanidesse jõudnud. Sellesama riigimetsa kõrval olidki erametsad, mis firmade poolt ära osteti (erastati), lagedaks raiuti ja looduslikule uuenemisele jäeti. Teisel pildil on kõnesolev „lennuväli“ 2017.a. veebruari keskel – lehtpuuvõsa, ei muud. Kui ulataks kõrgemalt vaatama, siis näeks, et 2009.a. pildil kauguses rohetanud kuuskedega metsa seal praegu enam pole.

Minu jutt ei paranda siin midagi, sest talukohtades, nende metsade sees, ei ela enam kedagi neist, kes toitvat ja katvat maad kunagi tõeliselt omaks pidasid. Võõras käib korra üle, lõikab puud maha, viib kaasa ja rohkem enam ei tule.

5 vastus “Üheksa aastat pärast lageraiet”

  1. Metsamees:

    Tõsijutt. Metsaomaniku vastutus ja kohustus on uus mets istutada. Eelmisel suvel aitasin heal tuttaval paartuhat kuuske istutada pärast raiet. Igati mõnus tegevus linnulaulu saatel metsas toimetada.

  2. mati sepp:

    Mind on alati pannud mõtlema ,miks mingi puu on hea ja teine halb inimeste silmis(halllepp vs mänd). Või ,et see mets ei kõlba karu p…. ka mitte ja see männik vot see on kaunis mets. Looduses täidab iga oksa vits oma rolli (haab, lepp või sootuks kuusk igal ühel on oma elu tee).
    Millest tekib arvamus ,et kuusekultuuri mets on hea ja hall lepik on rämps mille võiks tule otsa pista.
    Kas Meie ,kui loodus inimesed ei suuda näha metsa muud moodi ,kui ainult rahasse ümber kantuna.
    Kuuse ja männimets on sama kaunis ,kui kevadine halllepik toominga vitsade lummuses ,aga seda ehk ainult Minu silmis. Kultuur kuusik elutu paik võrreldes halllepiku liigi rikkusega, aga rahasse ümber kantuna on kuusik kulla auk. Ega halllepiku liigirikkust saagi mõista, sest sinna parisse ei soovi keegi oma jalga tõsta nii saabki loodus rahus tegutseda.
    Mina ehk ei oska metsa vaadata ,kui ainult raha ehk see on Minu suurim viga majanduslikul tasemel.
    Ise töötades metsas päevast päeva Ma lausa vihastan toominga pari peale, aga see pärast Ma teda veel maapõhja ei mataks ega bensiiniga üle valaks.
    Toomingas ja lepikud on osa Eestimaa looduskeskonnast ja igal kuusikul ja männikul tuleb lõpp mõnes piirkonnas, aga mets ei ole ainult raha. Mets on elukeskkond isegi ,siis kui seal kasvab halllepp kunagise kuusemetsa asemel. Ehk tuleb järeltuleval põlvel soov lepik maha lõikata ja luua sinna kuusekultuur, millest kasvab nende laste laste rikkus. Aga seda ei näe Minu noored silmad kunagi.
    Loodus vajab mitmekesisust ja tarka majandamist, aga vajab ka puuliikide suhtes mõistvat suhtumist. Kuusik ei tohiks olla lepikust parem lihtsalt see tõttu ,et maaomanik saab suurema nutsaku raha. Meie ei oma loodust endi käes ,Meie oleme osa loodusest. Metsaomanik ,kes on pimestatud rahast suudab metsa ainult hävitada.
    Ma nõustun Sinuga suured lageraie langid kahjustavad metsa elukeskkonda, aga loodus ei salli tühja kohta…

  3. metsamees rannamännikust:

    Aitäh, Mati nende mõtete eest. Ka minul on sageli väga kurb olnud lugeda, kuidas toomingat peab iga hinna eest hävitama ja kui kergekäeliselt puuliikidele “väärtusliku” ja “väheväärtusliku” silte külge riputatakse. Ning mõned mõtted veel – tegelikult on see ju teaduslikult paika pandud, millisel mullal ja millisel metsatüübil on hädavajalik uuendada istutamise või külvi teel ja millisel on täiesti ok ära oodata looduslik uuenemine kasvukohale sobiva (leht)puuliigiga. Ning ei ole põhjust karta, et hall lepp kõikjal võimust võtab, puhtalt sellepärast, et hall lepp vajab kasvamiseks viljakat mulda, mida põlisel metsamaal väga sageli ette ei tulegi. Küll on rohkesti hallile lepale sobivaid mullastikutingimusi nendel viimastel aastakümnetel põllumajanduslikust kasutusest väljajäänud maadel, kus ta siis pioneerpuuliigina väga hästi kasvama sobib ja mõneteist aasta jooksul endale ka kenasti kuuse järelkasvu alla kasvatab.
    Mis toomingasse puutub, siis on keegi kunagi näinud metsa, kus toomingas oleks esimese rinde koosseisus ? Ta ei jõua sinna kunagi, sest tema koht on alusmetsas ja ülesandeks pakkuda turvet sirguvale kuuseuuendusele ja elupaika väikelindudele.
    Konkreetse langi uuendamise või uuendamatuse kohta – jah, lank on suur. Oleks parem kui oleks olnud uuendatud. Kas just kuusega ja kas just istutades, on iseasi. Näha on, et on jäetud kase säilikpuud, ju siis on muld ja niiskusreziim kasele sobiv. Rohke rohukasv on senist uuenemist pidurdanud, aga on näha, et noor kask juba tuleb. Kuuse seemneaastad käivad 4-6 aasta tagant, viimased olid 2008 ja 2012, aga siis polnud langil veel piisavalt lehtpuuvõsa, mis noorele kuusele turvalist “kasukat” ehk kaitset päikesekõrvetuse ja hiliskülmade eest pakuks.Ju lähemate aastate jooksul see kuusk ka rohurinde seest välja paistma hakkab.
    Ma ei õigusta “pärast mind tulgu või veeuputus” metsakasutust, aga on väga üllatav, et elukogenud inimestelgi on nii kärsitu mõtteviis, et kui ei ole “nüüd ja kohe nii nagu minu arvates õige on”, siis ei ole ja tule kunagi. Tuleb küll. Õnneks parandab loodus inimese vead. Olgu need siis rahaahnusest või mõne puuliigi kinnisideeliselt väheväärtuslikuks pidamisest tulenevad.

  4. Leili:

    Head mehed, kes te siin kommentaare kirjutada vaevaks võtsite.
    Ei ole ma sugugi halli lepa vastane, ka tema vajab tähelepanu ning pakub inimesele hüvesid. Meie kandis ei ole halli lepa puudust, teda on kõikjal. Et looduslikult vohavais lepikutes veidi korda luua, olen sealgi valgustust teinud. Pärast hea sirgeid puid vaadata ning lisaks kasvavad paremate valgus- ja toitumisoludega jõudsamalt. Ka siin blogis on pilte sellistest lepikutest, viimane näide 6.mai 2016 postituses, neid on ka varem lisatud.
    Varasemast ajast on mul näide sellest, kuidas karjamaale tulnud lepikust kasvas välja kuusik. Mäletan täpselt selle kujunemist 50-ndate aastate karjakoplist, hilisemast lepa- ja pajuvõsast, tillukeste kuuskede tärkamisest kuni tänase päevani välja. Vaadake seda kohta tiigi taga 28.sept. 2016 postitusest. Polegi kõiki leppi jõudnud kuuskede vahelt välja raiuda, osadel kipub eluaeg mööda saama.
    Eks hall-lepa lühike eluiga ning kuvand temast kui üksnes kütteks sobivast puuliigist ongi lepa liigitanud väheväärtuslike puude hulka. Lastakse omapäi kasvada, jämedust tihedalt kasvades eriti ei tule, kõverust küll ja nii aetaksegi hakkpuiduna katlasse. Meie siin maakohas elades üritame vana kombel kohaselt lepast halupuid teha ja toasooja saada.

    Ent pikema aja peale ette mõeldes eelistan siiski lehtpuudest kaske ja okaspuudest kuuske-mändi kasvatada. Jah, kask tuleb siinkandis ise, kuuse kasvatamisega näeb rohkem vaeva. Männi kogemused piirduvad mul vaid ühe eraldisega, kuhu istutatud kuusenoorendiku vahele sattus männiseemet naabruses kasvavast riigimetsast. Nüüd on kuuse-männi segamets, kask sai noorendiku hooldamise käigus maha võetud.

  5. Uku Uujari:

    Võibolla leidub kuskil ka selliseid, kes peavad metsa majandamise juures esmatähtsaks oma metsa raiest saadavat raha hulka. Kuid kahtlemata on palju suurem hulk selliseid, kelle jaoks on kõige olulisem selle metsa tarbimisväärtus just nende endi vajadustest lähtuvalt – kes tahab minu metsast seeni ja marju korjata, kes seal oma armukesega hullata, kes jahti pidada, kes oma prügi mulle metsa sokutada, kes tahab, et võõras mets varjaks tema enda majakese ümber lagedaks tehtud platsi tuule lõõtsumise eest, kes tahab metsas püssidega ringi lipata ja sõjamänge mängida, jne. jne.
    Toomingas ja lepp häirivadki ennekõike selliseid võõra metsa kasutajaid.

Jäta vastus