Blogi avalehel

Üks vägev kask endisel talukarjamaal

March 6th, 2017

KaskSee kask ei ole minu kodumetsast, küll aga on koduküla ühe teise suure talu maadelt. Sellest talust võttis minu isa vanim vend 1920-ndatel naise ja koos põrutati Austraaliasse. Oli noilgi vabariigi ülesehitamise aastatel samasugune väljarändamiste tuhin nagu tänapäeval. Maailm oli avanenud, mindi seda avastama ja paremaid võimalusi otsima. Onu Paulist sai Austraalias põllumees, suhkrurookasvataja, kuni oma surmani 1970-ndatel. Kodumaile ei jõudnudki.

Talus elavad nüüd uued inimesed ja osa endisest talumetsast kuulub metsafirmale, kes seal raiet on teinud. Loodustekkeline metsatukk jäi haritavate põldude ja oja vahele. Sellest kohast ka siinne pilt pärast raiet.

Nagu karja- või heinamaadele ise kasvama hakanud metsad ikka, nii oli selleski esimese põlvkonna metsas peamiseks puuliigiks hall lepp, sekka mõni kuusk ja kask. Langile maha jäänud okste järgi juba näha, et tegu oli lehtpuumetsaga. Kui istutatakse, siis võib sinna tulevikus ka okaspuumetsa saada, kuid kask ja hall lepp tulevad heale mullale nagunii.

Mind aga köitis see vana kask, mis säilikpuuna langile kasvama oli jäetud. Käisin vaatamas. Tal on üleval kuus püstist haru, puu on terve ja elujõuline, vanust tubli 90+ aasta kanti. Seega näinud ära ka eestiaegse talupere ja järgnenud kolhoosiaja. Harvester sellisele peale ei hakka ja ega saemeeski nii vägevat võtta ürita. Teisi nii suuri seal polnud.

Ka minu kodumetsas on paar-kolm väga vana kaske, kasvavad metsa ääres kiviaia kõrval. Nende tervis on kehvem, vanust julgesti üle 100, koor korpas, tüvel lõhesid. Nemad on nii auväärses eas, et minu poolest las seisavad kuni aeg annab.

12 vastus “Üks vägev kask endisel talukarjamaal”

  1. Uku Uujari:

    Ega sellelegi kasele üle 20 aasta edasist eluiga julge pakkuda. Need mitmeharulised on tormide suhtes üsna õrnakesed ja kuna ümbritsev mets on maha võetud, murtakse peagi mõni latv maha ja sealt see mädanik sisse läheb.

  2. metsamees rannamännikust:

    Leili, miks sa alati kõigi teiste tegemistest nii halva tooniga mõtled. Miks sa arvad, et kask jäi püsti sellepärast, et harvester peale ei hakka ja saemees ka hakkama ei saa. MIks ei või üks puu püsti jääda just sellepärast, et nii otsustatigi – me jätame selle puu püsti, sest me tahame et ta püsti jääks.

  3. petja:

    Mina küll kusagilt Leili jutust halba tooni välja ei lugenud… Endal ka selliseid ligi 100-aastaseid kaskesid siin-seal ja järjest ikka kipuvad vanadusse surema, päris kahju, ilusad võimsad puud, Kahju, et kuuse ja kase eluiga nii lühike on, võiksid ikka 200 ligi elada nagu männid.

  4. Mati Sepp:

    Mina lähtuksin puht faktilisest arusaamast. Säilikpuudeks tuleb puit jätta(looduse abiks) ja tõsi ta on enamasti säilik puude läbiv diameeter käib tõesti harvesteri lõike peale puht üle jõu ja saemehed saadetakse langile, siis kui nähtakse vajadust harvesterile üle jõu käivad puud langetada. Saemehed enamasti ise enam ei otsusta, mida langile jäetakse kuna uuendusraied on enne kõike harvesteri tööpõld.
    Kindlasti leidub metsandusfirmasid, kes lähtuvad tõesti looduse hea olust, aga olgem ausad X valdav enamus lähtub tulust mitte looduse hea olust. Ning säilik puud valitakse välja selle järgi, mida kohutavam on teda laasida ja materjali lõikata seda suurem on protsendiline nähtus, et just see puu langile jäetakse säilik puuks.
    Seni kaua kuni valdav enamus metsandus ette võtteid naudib looduse ressursi kasutamist maksimum eesmärgil. Ma täiesti mõistan Leili lugudes väljenduvat ridade vahele peidetud kriitikat.
    Valdaval enamusel metsas töötavatel firmadel ja inimestel pole looduses toimuvatest protsessidest ilmselt suures plaanis aimugi ja lähtutakse enne kõike majanduslikest eesmärkidest.
    Kuna olgem ausad mets on taastuv loodusvara ja mis kannatab välja ikka päris pikka aega igasugu raiet. Seda võib näha hetkel metsas toimuva najalgi. Metsandusfirmad on jagunenud kahte lehte. Ühed ,kes majanatavad nii nagu tulevik oleks oluline ja teised ,kes võtavad kohe ja momendil nii palju ,kui hammas peale hakkab.
    RMK kõigub seal vahepealses tsoonis teeb ühest küljest head ja teisest küljest korvab kaost, mis lõpuks tuleb 30 aasta jooksul välja ja millega tegelevad juba Meie lapsed ja lapse lapsed, aga hetkel pole see aktuaalne ja kõlab Minu suust ,kui loll jutt. Aga metsaga ongi see häda ,et valesti majandades ilmnevad probleemid väga pikka aja peale. Soomlased said minevikus omal nahal tunda.
    Ma isiklikult vahest kritiseerin natukese väikse alatooniga ehk Leili metsa lugusid, aga hetke lugu räägib asjadest nii nagu nad valdavas enamuses ongi. Tõde ongi see ,et masin läheb metsa ja teeb seal tööd. Kas maapind peab vastu sellele tööle pole ültplaanis määrav paljude metsandusfirmade jaoks ja millised puud jäetakse on jällegi pigem saatuslik kokku sattumus….Enne kõike proovitakse saada metsast kiiresti maksimum tulu ja unustatakse tihti ära ,et meta tuleb majandada tervikuna. Soomlased majandasid metsa ühe eesmärgiga saada maksimum tulu ja nüüd nad hakkasid majandama nii ,et taastada liigi rikkus(põletavad oma endi majandus metsi näiteks hetkel).
    Eesti metsamajandusega on suht kummalised lood Me ei liigu ei liigi rikkuse suunas ega majandusliku efektiivse jätkusuutliku metsamajandamise suunas .
    Meie metsamajanduse võtma sõna on hetkel tihumeeter ja isegi rmk ei suuda metsasid majandada enam läbimõeldult. RMK metsade haigestumine seen mädanikutesse ja uluki kahjustuste osakaal kasvab hirmu äratava kiirusega iga aasta. Näiteks juurepess on muutumas RMK metsades kasvukoha tüüp haiguseks.
    Enamusele metsas töötavatele inimestele ei ütle see lause ilmselt midagi, aga need ,kes saavad aru mida ma selle all mõtlen mõistavad millised tagajärjed saavad sellel olema tulevikus Eesti metsade majandamisel….
    Mina igatahes toetan Leili lugusid juba ainuüksi see tõttu, et leida igapäevaselt aeg kirjutada oma teadmistest ei ole lihtne ja vajab sügavat pühendumist ja Meil noorema põlvkonna inimestel on palju õppida(pühendumisest), kuid vahest tasub noorigi kuulata, sest Meiegi näeme maailma oma moodi. Kuna Meid ei ole rõhunud võõrad võimud. Aga kriitika on alati teretulnud nähtus, kuidas muidu teda ,et keegi tunneb huvi 🙂

  5. lihtmaalane:

    On kord tuuline õhtu!
    Seda ma kuulen küll ainult latvades,siin metsa sees tuul maani eriti ei ulatu!
    Leilile suur tänu metsateema erksana hoidmise eest. Kaasa mõtelda on huvitav! Meil on siin ka kümmekond kindlalt üle saja aastast puud,männid muidugi. On veel mõni väga vana kask. Suur õõnes haab väsis ära, murdus kuue -seitsme meetri kõrguselt . Huvitav ,kas, selle posti sisse keegi elama tuleb? Ka on kõrval riigimetsas tukake väga vanade mändidega. Kui saaks kotka sinna kuidagi pesitsema meelitada…

  6. Leili:

    Hea rannamännikumees,
    millest sa järeldad, et ma teistest halvasti arvan? Olen siin toonud hulgaliselt näiteid kohalike talumeeste metsadest, kus üritatakse püsimetsana majandamist, olen kiitnud RMK ilusaid noorendikke ja veel palju muudki.
    Küll aga teeb haiget asjaolu, et need metsad mu koduküla ümber, mis kuuluvad suurtele erametsafirmadele ja vähegi raievanuse või diameetri välja annavad, otsemaid lageraiesse lähevad. Ega RMK-gi raiemahtudega tagasihoidlik ole. Kui metsa enam pole, on maastik muutunud ja meie eluajal see enam ei taastu. Küla ümbruse metsad on peale metsaelukate ja -liikide ka kohalike inimeste elukeskkond, mille kadumine mõjutab tervist, vaimset tasakaalu, muudab inimese ükskõikseks käegalööjaks. Küsi kellelt tahes, olgu jahimehed, talumehed või kasvõi kepikõndi tegevad naised – kõigil üks ja seesama jutt lageraiumise kohta. Kas need arvamised siis polegi enam olulised? Ei paista mu lugudest kadedust, kui mõni kohalik teenib metsa müües natuke raha, teine saab masina peal tööd ja elatist, puidutööstus toorainet.
    Olen masendustunnet püüdnud endast eemal hoida kaitsealadel või puutumata rabamaastikel käies. Rannamännikuid ju siin päevakäigu raadiuses ei leidu.
    Kui õhtuti oma blogisse lugusid kirjutan, ei ole ma ajakirjaniku rollis, vaid lihtsalt üks eakas maanaine, kes räägib ja kirjeldab, mis metsas toimub, mida või keda nägi. Kes on järjest lugenud, see on märganud, et lugudes on ka palju kõhklusi, ma ei ole eksimatu. Oma ilusaid noorendikke olen küll uhkust varjamata näidanud ja kiitnud, sest nende kasvamiseks on palju tööd tehtud. Kiidan ka teisi, kui metsas midagi ilusat näen ja sellest pilte teen.

  7. Toomas:

    Petja!

    Ka kuuskede ja kaskede juures on erandeid ning ka nemad kasvavad üle 200 aasta vanuseks. Seda võimalust küll tavaliselt majandusmetsas ei ole. Kuid parkides ja kodude juures leidub neid mõnikord ikka. Ka minu talu perepuu – kask – on veidi üle 200 aasta vanune. Oma vanaduspäevi on saanud ta rahulikumalt veeta seetõttu, et valdavate tuulte (läänetuulte) eest kaitsevad teda ca 100 aastaste saarte-vahtrate rida.

  8. mat$:

    ütlen ka sõna sekka.

    loen ikka leili lugusid ja need mulle meeldivad, need on kindlasti loodussäästlikud. kommenteerin eesti ühiskonnas valdavat suhtumist metsaomanikesse. see on totaalselt kaldu nn loodushoiu ja -kaitse poole. üks asi, millest mina aru ei saa. eesti inimestele on ühest küljest põhiseadusega tagatud võrdne kohtlemine – usust, rassist, maailmavaatest ja soost sõltumata. kõik teised kodanikud just neid õiguseid naudivadki. millegipärast aga metsaomanik siia seltskonda ei kuulu, temalt eeldatakse alati looduskaitsjaks olemist. metsaomaniku vara kuuluks nagu ühiskonnale. põllumees, loomakasvataja, ehitaja, maavarade kaevandaja, keemiatehase omanik, iga autot omav linnamees, ühesõnaga, kõik teised ei pea loodust kaitsma, nemad on vabad oma vara käsutamises ja majandustegevuse valikutes. metsaomanik aga on eriline, tema ei tohi tulu peale mõelda – ikka puhtale õhule ja looduskaitsele esimeses järjekorras. vastasel korral on ta kurjategija, ühiskonna vaenlane, metsa mõrvar ja oravatapja. metsamees peab sündima ja surema vaesena. ühiskond ootab era(metsa)omanikult liiga palju. kui ühiskond soovib eraomanikult looduse kaitset, miks-mitte see teenus tellida. tellida aga kirjanikud ja näitlejad, kes tänavatel meelt avaldavad paraku ei soovi. riigil on riigi metsad, toimetagu seal nagu soovib, kuulutagu kõik metsad reservaatideks, no problem. aga eraomandit tuleb kohelda vastavalt põhiseadusele võrdselt – ilma kritiseerimata. ei maksa alahinnata majandusliku tulu ja -edu väärtust. vabadus, sallivus, kultuur, haridus, tervis, rahvuslus, silmaring, areng – need kõik ripuvad majanduslikust suutlikkusest. jah raha ei tee õnnelikuks, aga raha puudus teeb õnnetuks. minu soov oleks, et ühiskonda kallutataks enam ausalt jõuka metsaomaniku suunas. nagu on olemas aus ja jõukas: põllumees (kes toimetab väetiste ja mürkidega), kaevandaja (kes pöörab maapinda segi, rikub magevett), keemiatehase omanik (kes tossutab taeva mustaks) ja autoga linnamees (kes sulatab co-ga liustikke).

    vabandan ette liig-must-valge teksti pärast ja keda need mõtted võiksid häirida (ilmselt häirib enamikke, sest erametsa omaniku jaoks on ju majandusvabadus taunitud). eks ma kaitsen ikka loodust edasi omal kulul ja omast suurest meelest – oh, mis te nüüd, you are welcome, tänu pole vaja!

  9. Uku Uujari:

    Nii, nagu siin mõned eeskommenteerijad mainivad, loen ka mina Leili kirjutistest välja lausalist halvustavat suhtumist teiste metsaomanike ja metsameeste suhtes. Väheste eranditega (need vist on tema või tema abikaasa lähemad või kaugemad sugulased või muidu head tuttavad). Leili toetab metsavaenlaste tekitatavat kuvandit, et just metsaomanik on tänapäeval kõige hullem looduse vaenlane. Kui keegi ostab metsa ära ja muudab selle golfiväljakuks või tehnopargiks, siis ehk selle protsessi käigus tuleb tal looduskaitsjatega natuke naginat, kuid kui golfiväljak või tehnopark on juba valmis ja maa loodusele aastakümneteks, kui mitte sadadeks, kaduma läinud, siis edasi koheldakse teda kui lugupidamist väärivat kodanikku ja ehk riputatakse presidendi poolt mõni ordengi rinda. Metsaomanik aga saab solki kaela nii enne raiet, raie ajal kui ka peale raiet (“näe – tõmbas metsa oma otsatus ahnuses maha, vaid need puud jäid püsti, millest jõud üle ei käinud”, jne).

  10. mat$:

    mina ei ole leili suhtes absoluutselt kriitiline, see ei ole üldsegi mitte isikus kinni. loen leili kirjutisi hea meelega. igal isikul on õigus oma seisukohti omada ja neid ka esitleda. mõtete paljusus on alati hea.

    pigem on see ajakirjanduse probleem, et alternatiivseid vaateid ja kõiksuguseid esoteerilisi käsitlusi (näit. valdur mikita petitsioonid) promotakse üle võlli. loomulikult peab ühes õiges ühiskonnas olema ka neid heas mõttes hulle, kes oma vabatahtliku panusega ühiskondlikku asja ajavad. paraku ei saa ühiskond püsida vabatahtlikul tasuta tööl (kommunistid proovisid, aga kukkusid läbi). alternatiivmeditsiin on hea, aga see ei tohi prevaleerida teadusliku meditsiini üle. samamoodi, alternatiivmetsandus teadusliku metsanduse üle. väga hea näide – likvideerime metsa, teeme selle elamukruntideks või põllumaaks ja kohe oleme ausse tõstetud. kas pole absurdne. samas, istutasin oma käega puukese, hooldasin ja poputasin nagu kapsataime – mingil hetkel sai see ühtäkki ühiskonna omandiks? selles mõttes peaks ajakirjandus klassikalist metsamajandajat palju positiivsemas valguses näitama. biovarade kasutajad on kõik võrdselt väärtustatud: seakasvatajad tapavad sigu ja vorst maisteb imehästi, põllumehed (ps! põllumajandus muideks on maailma suurim saataja) mürgitavad põlde ja mesilasi, aga leib maitseb imehästi. samamoodi raiuvad metsamehed puitu ja sellest puidust toodetud soojusenergia kW, paber, ehitusmaterjalid ja loodud töökohad peaks maisema samahästi. ameerika kui maailma suurim saastaja ei ole kyōto protokollile alla kirjutanud (majandusvabaduse mitte-piiramise pärast) ja naudib kaasnevat heaolu. samamoodi kesk euroopa riigid, kes metsad maha raiunud. nüüd on saanud pisikese eesti isiklikuks asjaks maailm ära päästa. meie avalikkus tahab seda teha TEISTE varaga. igal loodushuvilisel on täpselt sama võimalus endale oma isiklik metsatükk osta ja see siis nö isiklikuks reservaadiks muuta. aga OMA vara ei taha keegi panustada. siin on ajakirjanduse roll seda fookust ümber suunata. praegu valitud vastandamise tee ei ole õige.

  11. Leili:

    Uku, too mõni näide mõnest loost, kus ma teisi metsaomanikke või metsamehi halvustan. Iga loo juures on kuupäev olemas – anna halvustavast metsaloost teada.
    Kui ma näiteks sügisel ühe metsafirma raietööde järel umbe paisutatud kuivenduskraavist näite (ja pildi) tõin – kas see on siis halvustamine? Sellistele pärast raiet “kogemata unustatud” asjadele tulebki reageerida. Mõne aja pärast saadetigi kopp, mis tõstis ummistuse lahti.
    Mis metsameestesse puutub, olgu need harvesteri või veotraktori peal töötavad mehed või käsitsi saega langetajad ja võsalõikajatega mehed – neist kõigist pean lugu. See on raske töö, nõuab tähelepanu, jõudu ja täpsust, teadmisi ja looduse tundmist.Tänapäeval enam kehva tööd tegevaid metsamehi polegi. Kas olen neist kedagi oma lugudes halvustanud?
    Pigem üritad Sina, Uku, mind oma suhtumisega halvustada.

  12. Uku Uujari:

    March 6th, 2017
    “Harvester sellisele peale ei hakka ja ega saemeeski nii vägevat võtta ürita.”

    Jääb mulje, nagu antakse lugejale mõista, et jäme kask jäi ahne metsaomaniku poolt püsti vaid seetõttu, et ta ei saanud selle mahavõtmisega hakkama.

    Friday, March 3rd, 2017
    “Riiklik metsakorraldus, mis loodi Eestis 1919.a., likvideeriti 2003.a. Metsade korraldamise võtsid üle eraettevõtjad ning see muutus tellijaile tasuliseks. Paljud endised metsakorraldajad teevad oma tööd eraettevõtjaina edasi, samas hoitakse kokku nii aega, paberit kui raha ega peeta vajalikuks metsanduslike mõistete selgitamist.”

    Siin halvustatakse teisi metsakorraldajaid – samasuguse kõrgharidusega metsamehi, kui Eesti Metsakorralduskeskuse töötajad, kes ka ju tegelikult on pidanud vajalikuks oma tehtud kavades metsanduslike mõistete selgitamist ja pole sugugi tasulise metsakorralduse maaletoojateks.

    Monday, February 20th, 2017
    “Kõndisin lõppenud nädalal samu kohti vaatama, mille nägemine 2009.a. kevadel pani mind hüüatama – lennuvälja tahetakse külasse teha! Tookord polnud ma nii suurt metsalagedat varem näinud ega mõistnud ka, kuidas seadus nii suurel pinnal lageraiet teha lubab. Lisaks veel need rööpad, mis materjali väljatoomisega riigimetsa sihile jäeti ja mida ei proovitudki siluda. Rööpad on praeguseni alles, rohtunud ja võssa kasvanud, talvel kannatab rööpa põhjas külmunud lompide peal astuda küll, muul ajal vaevalt.
    Nüüd ei imesta ma enam millegi üle. Sama suuri lageraielanke tehakse nii riigimetsas kui erafirmade metsades edasi, sest majanduslikult on „ühest kohast ja korraga“ meetod kasulikum.”

    Siin halvustatakse metsaomanikku, kes tegi suurema langi, kui Leili ise oma metsas teeb. Leili, sina oled oma metsas teinud suuremad langid kui mina omas! Alusta ikka oma metsa hoidmisest!

    Wednesday, February 15th, 2017
    “Mind paneb imestama metsakorraldajate pealiskaudsus, kui nad inventeerides ei märka ega kirjelda eraldisel nähtut.”

    Metsakorraldaja ei jõua käia iga puu juures. Kui takseerimist tehakse suvel, kui puud on lehtes, siis on kase otsas olevat pesa ka palju raskem märgata kui talvel raagus puu korral, mis on jäänud pärast raiet langile lagedale. Metsakorraldaja valib foto järgi marsruudi, mille läbimisega saab ta eraldistest piisava ülevaate, ja selle info, mida ta näeb, kirjutab ta kenasti kavasse. Enamus infot, mida takseerimisel kogutakse, saadakse silmakõrguselt või sellest madalamalt. Kõrgusi mõõdetakse üsna harva ja kui puistus on kuuski, siis ikka pigem kuuse terava ja konkreetse tipu pealt, mitte kase ebamäärase lameda ladva pealt.

    Tuesday, February 14th, 2017
    “Olen kindel, et minu asemel oleks mõni teine metsaomanik seal julgemalt raiunud.”

    Mõni teine metsaomanik oleks sinu asemel üldse raiumata jätnud.

    Jne. jne.

Jäta vastus