Blogi avalehel

Kas erametsaomanik ikka istutab uue metsa?

March 15th, 2017

Picture 007 (2)Mulle on algusest peale sisendatud, et iga metsast võetud puu asemele tuleb kindlasti uus istutada. Minister Reiljani ajal taheti koguni rakendada lageraie tegijale tagatisraha maksmise kohustus, mis tähendas, et raietulust oleks tulnud mingile kontole kanda rahasumma, mis kataks istutamiseks vajalike taimede maksumuse. Kui taimed mullas, oleks raha tagasi saanud. Sellest tõusis metsaomanike seas tohutu vastuseis ning kuna taimede hankimisega olid lood kehvad või õigemini neid polnudki vabalt saada, siis vaibus see plaan enne kui realiseeruda jõudis.

Nüüd siis kohendatakse taas metsaseadust ning kostab nii poolt kui vastuhääli arutelule, kuidas erametsaomanikke innustada uuendama (ehk siis külvama ja istutama) kasvõi 40% lagedaks raiutud aladest.
kuusenoorendik märtsis
Minu üllatuseks kostab vastuhääli koguni Eesti Erametsaliidust, mille liige läbi kohaliku metsaühistu ka mina olen. Noored mehed seal vaevalt teavad aegu, kui raiutud langile uue metsa istutamine oli kohustuslik. Hiljem seadust leevendati ning kui teatud aastate möödumisel oli looduslikult tärganud nõutud arv nabani ulatuvaid puuhakatisi (võsa), loeti lank uuenenuks. Ühesõnaga – seadus oli leebe ja on seda tänapäevani.

Erametsaliidu juht väitis Aktuaalses Kaameras, et erametsaomanikel on istutamiseks vajalikke puutaimi keeruline hankida, raske kultuure hooldada, teadmata ette, kuidas ilmastik või ulukid neid kahjustada või hävitada võivad. Selline seisukoht tundus kurtmisena, mitte metsaomanike innustamisena. Kulla noored, metsakasvatus on kogu aeg riskidega seotud ja järjepideva tööga täidetud. Tulu raiest saab alles ülejärgmine põlvkond. Nemad istutavad metsa taas oma järglastele. Selline võiks peremetsa järjepidevus olla.
Tõestamaks, et metsa õnnestub kasvatada, otsisin oma vanemate digipiltide seast välja kuusekultuuri, mille istutasime 2007.a. kevadel lepikust vabaks raiutud endistele põldudele. Üks pilt on tehtud poolteist aastat pärast istutamist, oktoobrikuus, kui olin taimed rohust ja peenest võsast vabaks niitnud ning ladvakasvud metskitsede eest reppelendiga Cervacol helesiniseks möksinud. See kuusik 0,8 ha suurusel maalapil kasvas suurepäraselt, tänu määritud pastale jäi ka kitsedest puutumata. Teine pilt samast noorendikust on tehtud 2016.a. märtsis. Puud on kõrged, üldvaadet ilma droonita enam ei saa.

5 vastus “Kas erametsaomanik ikka istutab uue metsa?”

  1. Mann:

    Kas sa Leili ei arva, et ka sealiha söömine peaks ka olema riiklikult reguleeritud? Tegemist on ju erametsaga! Tänases päevas on keskkonnaametnike ja seejärel maksuametnike poolne ahistamine iga liigutuse korral nii suur, et pole tegelikult mõtet midagi teha.

  2. mati sepp:

    Tere, Minu isiklik seisukoht ja teadmised ütlevad, et okaspuu tuleb istutada lehtpuu lageraie langile ja lehtpuu(kask) okaspuu lageraie langile, kuid mingi osa peaks jääma looduslikuks uuenemiseks. Põhjamaad läksid seda teed ,et teevad majandus metsad ja kasvatavad metsas vääris puitu nüüd ,aga nad proovivad taastada loodusrikkust mille nad kaotasid aastaid tagasi oma üle kätte läinud majandusmetsa poliitikaga…Eestlased peaksid aru saama ,et looduslikult tulnud ja inimese poolt loodud metsa osakaal peab olema enam vähem võrdsel tasemel…looduslik segapuistu on enamasti liigirikkam, kui inimese poolt loodud puhtpuistu…Kuid segapuistu jällegi ei ole majanduslikult nii tulus, kuid olgem ausad inimese poolt loodud puhtpuistu võib olla puht katastroof seda uuendusraie ikka jõudes. Võite lausa sente ainult saada kuna olete oma metsa nakatanud mõne seen haigusega mille tagajärjel metsa väärtus on langenud üle 70 %. Hetkel on juurepessu levik seda võrd kontrolli alt väljunud ,et juurepessust on saanud kasvukoha tüüp haigus RMK metsade kuusikutes.

  3. Uku Uujari:

    Kust neid taimi siis nii väga lihtne hankida on? Mõni metsaomanik võibolla tõesti elab taimla kõrval, kuid enamiku jaoks on paarituhande taime hankimine ikka üsna keeruline ja kulukas ülesanne. Mina olen omale mittemetsamaa metsastamiseks taimed ise kasvatanud, aga tahab seegi hulga hoolt ja vaeva. Olen nõus pigem Erametsaliiduga, kuigi metsakultuure ohustavate kitsede asemel, mida tõesti saab ehk repellendiga (mitte reppelendiga) kaitsta, näen noorte kuuskede suurimaks ohustajaks pigem jõulukuuse müüjaid, kes süüdimatult raiuvad võõralt maalt teede lähedastest metsakultuuridest ilusamad puud. Ja seda eas, kus kitsed enam puid ei ohusta, nullides maaomaniku 10 aasta töö.

    Metsauuendamise tagatisraha idee oli Reiljanil ilmselt võõra raha mingis järjekordses fondikeses pööritamise soov. Nii jaburaks asi õnneks ei läinud. Aga juba ammu enne selle tagatisraha idee välja käimist, sõdisid rohelised lausalise lankide kultiveerimise vastu, nõudes rohkem looduslikule uuenemisele jätmist ja lehtpuuga uuenemise soosimist. Eks see praegune olukord ole paljuski vastutulek roheliste (täitmatutele) soovidele. See on kompromiss intensiivse ja looduslähedase majandamise vahel. Absurdne oleks, kui metsaomanikult nõutaks samaaegselt maksimaalset intensiivsust, kuid samas ka maksimaalset looduslähedasust. Praegune metsaseadus on pigem looduslähedasust soosival poolel (kuigi paljud väidavad vastupidist), piirates raievanuse kehtestamisega noorte metsade raiumist ja jättes üsna vabad käed uuenemisviisi valikuks. Võimalik on ka vastupidine – kehtestada range uuendamise kohustus ja kohustuslik raie enne piirvanuse saavutamist.

  4. taim:

    Meie piirkonnas (Jõgevamaa) on väga hästi toimiv ühistu, kes iga aasta korjab taimesoovid kokku ja istikute hankimisega on null probleemi olnud. Jah, aastaid tagasi oli probleeme, et ei jagunud aga nüüd tuuakse vajadusel mujalt juurde ja saab.

  5. John:

    Tubli töö, Leili! Antud ala on metsamajanduslikult maksimaalselt väärindatud ja uuendus hästi õnnestunud. Taimedega on veidi kitsas, aga saab ikka, kui veidi otsida. Aga uuendamise vajalikkuse seisukohast peaks vahet tegema, kas tegeleme loodusmetsadega (oluline on metsa looduslik areng, nagu näiteks kaitsealadel) või metsamajandamisega. Viimasel juhul on mõõdupuuks raieringil saadav tulu pindalaühiku kohta. Millegipärast on levinud laialt mõtteviis, et mets uueneb edukalt ise ja milleks kultiveerimisele kulutusi teha. Kui aga puistu jõuab raieküpseks, pakuvad huvi okaspuupuistud, aga hall-lepikud seisavad ja muutuvad looduslikuks mitmekesisuseks, sest see vähenegi tulu, mis ta selle raiest saab, on omanik juba varasemate aastate jooksul maamaksuks ära maksnud. Seega, uuendamise mõte on saada uus väärtuslik metsapõlv, mis toodab omanikule majandusliku tulu. Skandinaaviamaades teatakse seda hästi ja uuendatatakse rohkem kui 2/3 raiesmikest. Meie Eestis aga kasvatame oma kõige viljakamatel maadel (jänesekapsa, naadi ja sinilille tüübid) hall-leppa, remmelgat, haaba jne (vt. 2015 a. värskelt avaldatud SMI andmed – kuni 30 aasta vanustes erametsades on okapuupuistude osakaal alla 20%). Seega, me ei kasuta oma maa ressurssi ja jahume mingist puuliikide vaheldusest 1. ja 2. põlvkonna metsades. Tore, et leidub selliseid Leili suguseid omanikke, kes hoiavad loodusväärtusi, aga kasvatavad ka väärtuslikku puitu, kus võimalik.

Jäta vastus