Blogi avalehel

Uue metsa sünd

April 26th, 2017

Olin taas metsa istutamas, viis aastat tagasi sai viimati seda tööd teha. Enne aga järjest 15 aastat. Nüüd saangi neist kuusenoorendikest vaid rõõmu tunda.
IMG_1928 (2) (1)
Värskeid pilte ma seekordsest metsaistutusest ei teinud, kaameragi jäi metsa äärde autosse. Kuusetaimede muldapanek on endiselt käpas, seda on varem kõvasti harjutatud. Muidugi pole keha enam sama traks kui aastate eest, kuid vaim on veel kange. Ilmaga vedas, isegi päikest näitas ja lörtsisadu tuli hiljem.

Muld on kõikjal üsna märg. Metsas on ka selliseid kohti, kus istutusauku tuleb vesi ja taime kinni tallates õõtsub pinnas nagu soos. Kändude kõrval on ka kuivemaid kohti ja sinna oli hea ringiratast taimi panna. Tean oma praktikast, et kivide või kändude läheduses kasvavadki noored kuused jõudsamalt. Kuival ajal on seal rohkem niiskust. Mina pole kunagi toruga väikseid seemikuid istutanud, sest siiani on õnnestunud taimekasvatajalt 3-4 aastaseid paljasjuurseid kuuseistikuid osta. Nende istutus käib labidaga.

Kuna langid on väikesed ning püüan säilitada ka kvaliteetset looduslikku järelkasvu, siis pole ma lasknud maapinda ette valmistada. See sobib pigem suurtele lankidele, kus masinad on nagunii kõik segi pööranud. Seepärast tuleb enne istutusaugu tegemist maapinnalt kas sammalt või rohukamarat koorida. Kõik see võtab küll aega, aga ega ma oma metsas siis palgatööd tee.

Pilt jutu juures on samas kodumetsas eelmisel nädalal tehtud. Mäletan hästi, kui neid kuuski istutasime. Paar esimest aastat oli tunne, et ega neist õiget asja saagi, koht oli kuiv ja rohtu palju. Istutuse ajal passis kännu otsas rästik, kes ei tahtnudki sooja päikese käest ära minna.

On päris vahva tunne, kui iga jalatäie metsa kohta on aastate jooksul kogunenud mällu palju pisiasju, olgu kasvõi seesama rästik kännul või kümmekond noort tamme, keda juba enne raiet samas kohas seenel käies imetlesin, kes raie käigus alles jäid ja nüüdseks kenadeks puudeks on sirgunud.

Metsakorraldaja märkis 2007.a. takseerandmetes selle kohta – lage ala. Mõtlesin, et pagan võtaks, miks lage, ma ju istutasin (nüüd muidugi tean, et metsakorraldajal on omad reeglid, kustmaalt mets uuenenuks loetakse jne.) No vaatame, kuidas ta sel sügisel, 10 aasta möödudes siis kirjeldab.

Jäta vastus