Blogi avalehel

Kaks kuuske põtradele

May 10th, 2017

IMG_2017 (2)Põtradel peaksid juba vasikad olema, mõned on näinud. Loodan minagi neid metsas käies kohata. Põdramammaga peab ettevaatlik olema, eriti kui ta äsja poeginud on. Mul on üks aastate tagune kogemus, kui sattusin vasikaga põdralehma lähedusse ja loom hakkas ähvardavalt jalga vastu maad põrutama ning puhkima. Taandusin, ilma et vasikat lähemalt oleksin näinudki.

Kui nüüd viimati jõe taga perega kuusetaimi istutasime, siis oli seal mitmeid põdrapabulate hunnikuid. Ühed pabulad kraapisin istutusauku – mõtlesin, et ikkagi väetis. Vähemalt niipaljugi loomadest kasu. Lepiku raiel said mõned pihlakad kraavi äärde kasvama jäetud ja ühtki neist ei jätnud põdrad koorimata. See asi oli ette aimatav.

Kui nüüd kuusenoorendiku vahel luuret tegin, lootes sealt loomi leida, sattusin sellist sõgedust nägema, mis pildilt paistab. Ümberringi on tihe noorendik, istutatud 2003/2004.a., kuid vanade põllukraavide ääres on varasemast ajast siin-seal mõni vanem kuusk, praeguseks umbes 20+aastased. Kaks noort puud oli hullusti ära kooritud. Värske töö. Kujutan ette, kuidas kaks põtra seisid kõrvuti, kummalgi oma puu, ja tõmbasid üksteise võidu pehmet koort. Ei loe neile oksad ega kõrval kasvavad nooremad kuused. Minul annab vahelt läbi pugeda, neid ei peata miski.

Esimese hooga olin nördinud, siis aga hakkasin mõtlema, et ise ma ju põtru otsima tulin. Poleks tulnud, polekski teada saanud. Pealegi on mets looma kodu, sealt saab ta oma toidu ja seal on tema ase. Põdrad näevad pidevalt, kuidas inimene metsast, looma kodust, puid lõikab ja lageda kännustiku asemele jätab, kuid kust peaksid nad teadma, et vahel istutavad inimesed ka uusi väikseid puid. Siis saavad ühtäkki metsaelanikest inimese konkurendid, koguni vaenlased.

Patseerin metsas minagi, imetlen enda istutatud noorendikke ja otsin elamusi. Kui ära väsin, lähen koju, võtan kapist toitu ja keeran soojas toas diivanile kerra. Kuidas oleks võimalik maha suruda inimesele külge hakanud omamiskirge ning harjutada end mõttega, et loodus annabki igaühele jaopärast, vajaduse järgi. Inimene muudkui arvab, et tal on õigus teistest rohkem saada ja sõdibki metsa pärast. Siis tuleb põder oma portsjonile järele, sööb natuke, kuid jätab teistele ka.

Üks vastus “Kaks kuuske põtradele”

  1. Tõnis Ivask:

    Viimati veebruaris kui käisin Saulkrastis [Lätis) nägin tõelist põtrade rüüstet.Seda koorimist oli näha juba paarsada meetrit enne kui kohale jõudsime.See oli siis haava noored puud parajad käsivarre jämedused ,mis olid ära kooritud -no oli umbes 100 meetri ulatuses tee ääres.kahju et ei teinud fotosid.Sellist pilti näeb elus üks kord. Arvan ,et kui nüüd mai lõpus lähen siis teen fotod ja sadan ka sulle.Üldse seal kandis on sellist põtrade tööd kuuskede kallal ka väga palju

Jäta vastus