Blogi avalehel

Vanad metsamehed kui pärandkultuuri kandjad

June 5th, 2017

Mul oli au eelmisel nädalal viibida Eesti Metsateenijate ühingu korraldatud kohtumisel teeneka metsamehe Jaan Jaskaga. Toimus see Sakala metsades, kuhu on aastaid kestnud tööga jätnud oma jäljed ka päeva jutuvestja ja teejuht Jaan.
IMG_2182 (2)
Jaan Jaska ütles sissejuhatuseks, et mitte ainult pleekinud kvartalipostid, vaid just meie, vanad metsamehed, olemegi see pärandkultuur, mida metsadest peaks otsima ja üles tähendama. Endised metsamehed on oma tööga loonud selle pildi, mida nüüd küpsetes ja valmivates metsades hindame.
IMG_2179 (2)
Ja Sakala metsades käies valdas mind ootamatult kadedus. Kilomeetrite viisi aina metsad ja metsad. Mis eriline paik see küll on, kus nii palju raiumata metsa veel alles on, tekkis soov küsida. Meie omad siin kõik räsitud ja auklikud.

Mulle tohutult meeldis see õhkkond, milles vana metsamehe pajatusi eelnenud aastatest, endistest ametitest ja töödest kuulati ning kaasa mõeldi. Tegemist on pikalt metsaülemana töötanud mehega, kel palju meenutada ning metsas tehtud töid näidata. Kuulda sai lugusid männiku laasimisest või nahka läinud istutustöödest, kui kavandatud männikust hoopis kuuse-kase segamets kasvas.

Jaan näitas metsise elupaiga kaitseks loodud sihtkaitsevööndit, kus midagi puutuda ei tohi ja kus metsaaluse vallutanud kased männiku metsisemänguks sobimatuks on muutnud. Metsised olevat oma mängu kolinud hoopis kõrvalasuvasse erametsa männikusse, kus hooldusraie tehtud ja mänguruumi puude all rohkem.

Huvitavaid lugusid metsameeste elust nõukogude ajal kuulsime ka. Näiteks olid metskondadel oma põllud ja isegi arooniakasvatus. Või et tuli korjata lepaseemet, mis läks Saksamaale loomaaeda laanepüüde toiduks.

Selle kokkusaamise teema oli „Metsamehe jälgedes“. Eks mitmed kohalolijad olidki aastates mehed, kuid kindlasti minust nooremad. Mõtlesin seal, et kui juba Jaan Jaska, kes on minust 9 aastat noorem, nimetab end elusaks pärandkultuuriobjektiks, siis peaksin mina sammaldunud puuvanakeste kampa kuuluma. Ise ei saagi aru, et asjad niikaugelJ

4 vastus “Vanad metsamehed kui pärandkultuuri kandjad”

  1. Uku Uujari:

    Ise räsisid oma metsa, vaata peeglisse!

  2. metsamees rannamännikust:

    Oi Leili, kus Sa siis ometi varem oled olnud. Neid Metsamehe jälgedes üritusi toimub ju regulaarselt, iga mõne kuu tagant. Neid on juba mitukümmend väärikat metsameest, kelle elutööd ja panust on sedasi tutvustatud, mitmed nendest on olnud ka pärnumaalased. Kui juba nii lähedased metsad suutsid Sulle üllatust valmistada, siis oleks küll vaja, et Sa natuke kaugemal ka ringi käiksid kui ainult Vändra ümber, siis võib juhtuda et Sul tekib metsast hoopis teistsugune ettekujutus kui seni.

  3. Leili:

    Kahju tõepoolest, et pole metsaseltsi infot jälginud, seepärast pole neile kokkusaamistele sattunud ka. Seekord tuli Sakala maadel toimuva kohta info metsaühistu kaudu.
    Nojah, aga ega minusugune puuvana kaugele ja pikki vahemaid üksi roolis sõita ka ei taha. Kui keegi kaasa võtab, siis olen alati valmis minema või kui enam-vähem sõidetavas kauguses juhtub olema. Varsti tuleb mingi käik Ida-Viru metsadesse, kuhu ma üksi ilmselt ka ei hakkaks seiklema.

  4. Metsateenijate ühing | Tule metsa!:

    […] Ja selliseid teadmisi ei ole kusagilt raamatust võtta, sest iga mets on isesugune ja keegi ei jõua ealeski kõiki võimalikke variante kirja panna. Kohtumisest Jaskaga kirjutas ka Leili oma blogis. […]

Jäta vastus