Blogi avalehel

Tibude aeg on käes

June 16th, 2017

Aprillis, pärast rändelt saabumist ja sellele järgnenud mängulende on minu metsa väike-konnakotkaste liiklus taas aktiivsemaks muutunud ning viimastel päevadel olen üht vanalindu vähemalt korra päevas näinud. See viitab, et pesas on järelkasv koorunud. Konnakotkale iseloomulikust liuglennust siin üks pilt ka, tasub tiibade hoidu tähele panna. Konnakotkal tiivaotsad suunatud alla, hiireviul näiteks aga üles.
IMG_2272 (2)
Konnakotkastel kestab haudeperiood ligi 40 päeva, seega aprilli lõpus või mai hakul munetud munadest on nüüdseks tibu(d) koorunud. Konnakotkas muneb mõnepäevaste vahedega 2 muna ja kuna emaslind hakkab pärast esimest muna kohe hauduma, siis kooruvad pojad eri päevadel. Väga harva juhtub, et pesas mõlemad pojad suureks saavad, enamasti tallatakse hilisem kooruja esmassündinu poolt jalge alla, nii et pisike ei saa vanalinnu toodud toitu kätte ja jääb nõrgaks. Lisaks jagab vanem poeg väiksemale nokahoope ja pisike hukkub. Vennatapp ehk kainism on kotkaste seas levinud. See on karm olelusvõitlus, mille tulemusel jääb ellu tugevam, kes saab kogu toidu endale ja kasvab suureks. Väike-konnakotkas ja ka kaljukotkas on meil vist ainukesed kotkad, kel kahe vanalinnu peale kokku on pesas vaid üks järeltulija, ja sedagi mitte igal aastal.

Olen kuulnud metsamajandajaid küsivat, et miks kotkapesade ümber nii rangelt kaitstavad piirid on seatud, kuhu ei tohi pesitsusajal jalgagi tõsta, metsatöödest rääkimata. Ja sama küsimuse jätkuks veel see, et miks pole keelatud põllutööd, kui näiteks väike-konnakotka pesa ümber 100-meetrise raadiusega ringikujuline sihtkaitsevöönd ulatub ka põllule. Vastus on, et põllud, eriti suvel korduvalt niidetavad heinapõllud, on kotkaste toitumisalad. Väike-konnakotka peamiseks toiduks on hiired, ka mutid ja konnad, keda jahitaksegi rohumaadel. Põllud ja heinamaad on toidulaud paljudele. Niidukid või suve lõpul ka viljakoristuskombainid on need, mis lihatoidu liikvele ajavad. Küsige mistahes masinamehelt, kes niiduki või kombaini roolis, kui sageli nad töötamise ajal oma kabiinist peale valge-toonekurgede ka kotkaid ja hiireviusid põldudel näevad. Pidevalt. Kui aga inimene jalgsi seal liigub, on kotkad ja viud kohe kadunud. Inimest nad kardavad, inimene põllul on ohtlik, masin mitte.

Samamoodi kui inimese nägemine häirib kotkaid igasugune metsas ragistamine, olgu selleks raie või metsa väljavedu. Mets on kotka kodu, kus peab olema turvaline ja rahulik. Ka meil, inimestel, tekiks hirm, kui keegi meie ukse ette sõidab, õue segi pöörab ja aia maha sõidab. Või kes meist kannataks, kui võõras ukse taga lärmab ja koputamas käib. Sama tunnevad ka kotkad oma pesapuul.

Seda kõike peaksid metsaga tegelevad inimesed mõistma ning arvestama, et suvine pesitsusaeg algab aprilli keskpaigas ning kotkapojad saavad lennuvõimeliseks alles augusti keskel. Alles seejärel hakkavad nad pesa lähiümbrusesse lende tegema, kuni septembri teises pooles asutakse Aafrika poole rändele ning pesa jääb kuni järgmise kevadeni tühjaks.

Meie, metsaomanike asi on säilitada kotkaste elupaik võimalikult muutumatuna. Ma ei näe põhjust, miks me ei peaks seda suutma teha, hoida tükikest oma metsa puutumatuna. Pealegi uutes oludes, kus selle eest ka veidi hüvitist makstakse.

Jäta vastus