Blogi avalehel

Looduse Omnibuss tuli metsa

August 28th, 2017

IMG_2694 (3)Nädala lõpus helistas Jaan Riis, et pühapäevane Looduse Omnibuss jõuab oma järjekordse reisiga meie kanti. Lisaks Mukre rabamatkale sooviksid nad peatuse teha ka minu metsas. Jäin nõusse.

Kuna mul auto vajas tohterdamist ning jäi vajaliku jupi saabumiseni töökotta, siis olen mõne päeva jalamehe seisuses. Naabrinaine sõidutas mind sünnikodu metsa külalisi vastu võtma.

Ülipopulaarsed Looduse Omnibussi reisid Eestimaa erinevatesse paikadesse on osavõturohked. Rääkisin tulijaile oma kodukoha loo ning tegime jalgsiretke metsa. Bussirahval oli eelnenud rabamatk laudteel veel jalgades. Pärisin, kas on tegemist linna- või maainimestega ja kas kellelgi oma mets ka on. Olid linnainimesed ja metsa pole.

Sellest lähtuvalt püüdsin siis rääkida rohkem ajaloost ja esiisade juurtest sellel kodumullal. Vähem rääkisin metsa kasvatamisest, küll aga metsalooduse tähtsusest meie vaimu kosutajana ja miks inimestele läheb valusalt hinge, kui kodulähedased metsamaastikud raiete tagajärjel ootamatult muutuvad.

Olen enda jaoks püüdnud seda viimast selgeks mõelda ja sõnastada ning jõudnud teadmiseni, et lohutus „siia kasvab ju uus mets“ ei aita inimest, kes on harjunud koduuksest välja astudes nägema alati samu, turvalisust pakkuvaid vaateid, samade puude latvu põllupiiril pilvede all. Mõne jaoks on need pildid jäänud mällu juba lapsepõlvest ning kestnud vanaduspäevadeni. Metsaviirg põllu taga, mis on aastakümneid päikeseloojangut vaadates muutumatuna püsinud, ongi turvaline. Metsavaate ootamatu kadumine, olgu see enda, naabri või riigi oma, tekitab mahajäetuse ja abituse tunde. Mets kasvab ja puud saavad suureks inimesega võrreldes aeglaselt ning praegu keskealine ja vanem põlvkond samas kohas uut metsa (kui see just hall-lepik pole) ära oodata ei jõua.

Kes istutab, see samu puid ise ei raiu. Ei saagi, juba sel põhjusel, et kui lapseiga ja rauga-aastad maha lahutada, on inimesel tegusat aega vaid mõned aastakümned. Metsa kasvamist õnnestub näha, puid aga langetavad järgmised põlvkonnad. Praegu lõigataksegi vanaisade kuuski, kaski ja mände. Metsa võrdlemine põllul vilja külvamise ja lõikamisega on äärmiselt kohatu.

Jäta vastus