Blogi avalehel

Metsakasvatamise võlu ja valu

September 22nd, 2017

IMG_2741 (2)Mul on tavaks korrata ütlemist, et see kõik on juba olnud, seda kõike olen ma ammu teinud. Ei midagi uut. Nii ka metsataimede hooldusega.

Mida aasta edasi, seda rohkem taipan, et inimvõimetel on füüsilised piirid, olgugi, et vaim muudkui sunnib edasi pingutama. Nii on mul selle metsas käimise ja võsatöödega. Kümme aastat tagasi pidasin end väsimatuks ja kõike jõudvaks. Jõudsingi. Nüüd võiks tagasi tõmbuda. Üksjagu justkui tehtud kah.
IMG_2738 (2)
Aga katsu sa kõrvale jääda, kui oleme perega kevadel vabadele maalappidele veel natuke kuusetaimi istutanud. Lapselapsedki olid ametis, et saaksid aimu, kui kaua läheb aega, et tillukestest taimehakatistest uus mets kasvaks.

Metsahooldustööd lükkuvad tavaliselt suve lõppu või sügisesse, kui teised on palgatööl või koolis. Mina aga olen kogu aeg olemas. Otse loomulikult käin metsas ja jälgin, kuidas kevadised taimed kasvavad.

Ja kui näen sellist asja nagu ühel pildil, kus noor ja tihe lepavõsa on kolm kord pikem kui kevadel istutatud kuusehakatis, siis on ju selge, et nii ei saa seda jätta. Muidu poleks istutamisel mõtet. Järgmisel suvel viskavad needsamad lepavitsad veel teist samapalju juurde ja kuusekesed ei suuda end nende vahelt välja võidelda. Järelikult pean ise juba esimesel aastal selle hooldustöö ära tegema, ma ju oskan ja olen seda aastaid teinud. Päris kindel, et tuleb ka järgmisel kahel-kolmel aastal veel seda teha, kuni noored kuused on kõrgemaks kasvanud. Lepavõsa on visa ega anna niipea järele.

Võib ju arutleda, et miks ma sinna leppade raie järel (vahekraavides paistavad oksahunnikud) üldse väikseid kuuski juurde istutasin, sest kõrval juba kuusenoorendikud olemas. Mõte selles, et pärast mind vaevalt kellelgi enam nii palju aega ja tahtmist on, et 30 aasta pärast seal kauges ja raskesti juurdepääsetavas kohas hakata kuusikut lõhkuma, et sealt vahelt uuesti leppa välja raiuda. Kui juba mets, siis olgu see pikemaks ajaks. Kuusk seda on.

Tahan jutu lõppu lisada ühe soovituse noorematele metsaomanikele. Kui raiute ja pärast seda metsa uuendate (istutate), siis ärge jätke väikseid taimi hooleta. Kel jõudu ja aega, tehke hooldustöid ise, sellega saate parema ülevaate istutustööde tulemusest. Kui ise ei jõua või ei oska, tellige oskaja töömees. Nii näete oma eluajal veel korralikku metsa kasvamas. See ongi ju eesmärk.

4 vastus “Metsakasvatamise võlu ja valu”

  1. mat$:

    küsimus. kui kuuseistikutele on tekkinud kaks latva, vahel, kui tipupung saanud kahjustatud ka 4…5 latva, kas oled oksakääridega üleliigseid ära lõiganud või jätad nii nagu on.

  2. Leili:

    Väikestel istikutel ma ei ole kohe lisalatva ära lõiganud. Ootan mõne aasta. Vahel laheneb asi iseenesest. Selliseid asju on juhtunud ka siis, kui metskitsed kahetuhandete lõpuaastatel kuuseladvad (tipupungad) ära sõid. Siis kasvataski kuusk mitu uut latva, kuid lõpuks kasvas üks neist ikka kõige suuremaks ja sellest saigi pealatv..
    Tegelikult olen mõnikord harva siiski mõnel kuusel teise ladva ära ka lõiganud, kui tõesti paistab, et mõlemad arenevad võrdselt.
    Kui kuuski on palju, siis vahel ongi tore, kui mõni natuke teistmoodi tahab metsas olla.

  3. mati sepp:

    Maha raiutud hall lepikute asemele tuleks kindlasti kuusk istutada ja väga õige tegu, kuid vaeva ja tööd metsa kasvatamisel on palju, aga tulemus on seda väärt.
    1.Hall lepp on maapinna mullastiku kaitsja…Ühest küljest tõrjub seen haiguseid välja ja teiselt küljest koguvad lepajuurtel kasvavad mügarbakterid õhulämmastiku ja seovad siis seda mullaga.
    2. Kuid jah hall lepp kasvab juurevõsutest kiirelt ja lämmatab noori kuuse taimesid ning see tõttu on hooldus väga oluline esimestel kuuse istiku elu aastatel kuni 4- 5 eluaastani oleks kindlasti hooldus vajalik. Järgnevatel aastatel jälgima valgustusraiega kuuse metsa heaolu. Kuusk saab võimu kätte alles u. 15 aasta vanuselt lehtpuu eest ja õigete raie viisidega kasvab julgelt üle 100 aastagi.
    3. Kuuskede välja raie isegi talvel + kraadidega tähendab kindlat juurepessu nakatumist ja soojadel kuudel isegi toimub värskete kändude nakatumine vähem ,kui 3 tunniga.
    Mina kahjuks pole arusaanud, miks keegi probleemiga ei tegele(juurepess). Metsamehed näevad ,et paberipuu virnad aina kasvavad, aga keegi sõna ei võta. Minu kandis on Jõgevamaa üks suurimaid männi metsasid ja kahjuks juurepessulevik väga ulatuslik sealses metsas. Männid kuivavad juba suurtel aladel, aga omanik (rmk )raiub iga mõne aasta tagant kuivand männid välja ja pilt on jälle ilus – seeneliste jaoks…Ning mingit nägemust kuidas probleemile piiri panna pole keegi välja pakkunud ja kirjagi ei panda, et männid juurepessu nakatunud…metsnikud ütlevad lihtsalt jah kuivavad ära ,mis teha….See aasta tugevamad tuuled juba kiskus mände lausa juuri pidi välja…..Aga sellest hoolimata ei nähta asjas probleemi….Eesti okaspuu metsade tulevik on tume…..

  4. Uku Uujari:

    Mati Sepp on ilmselt nii noor mees, et ei tea, et juurepessutemaatika on olnud Eestis päevakorras vähemalt 50 aastat. Äsja kooli lõpetanud noored kipuvad ju olema need maailmatargad, kes teavad, kuidas asjad peavad olema, ja kõik enne neid tehtu on tehtud valesti.
    Või on ta lihtsalt Rotstopi müügimees…

Jäta vastus