Blogi avalehel

Seale maitseb mais

October 3rd, 2017

IMG_2796 (2)

Eelmise nädala lõpus märkasin mööda sõites, et põllutee ääres on mais maha tallatud. Küsisin igaks juhuks jahimeestelt, et kas see võib olla metssigade töö. Olevat jah.

Uuel nädalal käisin jälle sama teed ja tegin paar pilti. Nagunii niidavad õige pea selle maisi maha ja teevad siloks. Tõlvikud on teri täis ja toiteväärtus kõrge. Sedasama teavad ka metssead ja käivad hämaruse saabudes põllul.

Tark loom see metssiga. Esmalt lükatakse (või hammustatakse) maisivarred maha, nii on hea tõlvikuid kätte saada. Varsi nad ei söö, ehkki needki on mahlased ja toitvad. Kiiremini annab kosutust ikka magus tera, mis hakkab valmis saama. Noppisin ka ise tõlviku otsast mõne poolvalmis terakese – mahlane ja magus.

Samamoodi võiks maisi süüa ka näiteks karu, kuid nemad vaevalt terve platsi maha tallaksid. Karu ulataks tõlvikut ka kõrgemalt võtma, aga varred murduksid selle käigus ikkagi.

Tervis hakkab paranema ja jõud tagasi tulema. Kaks nädalat põdemist saab täis. Tegin taas jõe taga veidi niitmistöid, mille käigus leidsin ka noori tammesid. Kavatsen neile värvitud otstega puukepid kõrvale torgata. Siis järgmisel korral näen kohe, kus noored tammed rohus (peamiselt kõrge angervaks) kasvavad.

IMG_2798 (2)

Üle kõige mulle meeldibki noort metsa kujundada. Peaasi, et ei peaks sedasi pingutama, nagu kultuuride hooldamisel seatud siht ja ajanappus tagant sunnivad. Kujundades saab valida, kas jätta kasvama saar, vaher või jalakas. Või sobib sekka ka üks pihlakas või türnpuu. Toomingavõsa ja hall lepp võtavad palju ruumi ja valgust ära, seepärast neid ma lõikan tublisti vähemaks. Kui sobivas kohas on tammepuu tärganud, siis tema jääb ilmtingimata alles. See ongi endise taluaseme pooleldi metsastunud maadel alati olnud meeldiv loominguline töö, mille tulemusi saab kindlasti juba mõne aasta pärast näha.

Jäta vastus