Blogi avalehel

Värvide kuu oktoober

October 6th, 2017

IMG_2815 (2)Vihm tegi põldudele loigud ja pani puude vahel lookleva metsajõe hääletult suure vee poole kihutama. Selline on oktoober.

Võtsin muude asjatoimetuste järel üheks lühikeseks looduskäiguks raasukese õhtueelset aega. Pilv oli just sabina mahakallamise lõpetanud ja päike pääses korraks piiluma.

Sõitsin piki äsja remonditud ja siledat riigimetsa kruusateed ning nautisin värviliseks tõmbuvaid metsavaateid. Sügis on pritsinud natuke haavapunast ja kasekollast, kuid laseb rohelisel veel olla. Hallid pilved, valged pilved, tükike sinist taevast ja värviline mets, punaseid kobaraid täis pihlapuu ja läikivmustade marjadega türnpuu – kõik see kokku teeb oktoobrist külluse ja värvide kuu. Ja kui sellele ilule lisada veel korvitäied seeni ning pangedega punaseid pohli, siis jääb üle vaid kiita seda maad ja rikast loodust, kus meil on õnn elada.

Kunagine kooliõde helistas, et tulgu tema juurde ja korjaku talveks tellissaare õunu. Tal kaks puud ja ei jõua ära tarvitada. Olin vist millalgi varem maininud, et tänavu mul taliõunapuu puhkab. Kuldrenetti söömiseks on, aga tema ei säili kuigi kaua. Eelmisel sügisel oli õunauputus, aprillikuuni oli taliõunu võtta.

Iga metsaskäik, kasvõi lühike, on hingele kosutuseks. Eriti on seda vaja siis, kui elu sunnib tegelema asjadega, mis on tülikad ja aeganõudvad ning mis hingele midagi ei paku. Noh kasvõi mingid vihmaveerennid, mille kohendamiseks peab tõstuki ja töömehe tellima, kes räästa alla ronib. Ise saan metsas veel hakkama, kuid tõstuki korvis enam mitte… Selliseid olmeasju on üksjagu, mis ilmtingimata tahavad tegemist, kuid millest mingit innustust ei saa ja mis mõne aja pärast võivad taas end meelde tuletada. Nii tekibki soov kaduda metsa, et seal oma mõtteid puhastada ja sisemist tasakaalu taastada. Loodus ei vea alt.

Jäta vastus