Blogi avalehel

Veepuudust ei ole

October 13th, 2017

Üks päev jäi jõe ääres käimata ja juba oligi suurvee aeg käes. Eks ma aimasin seda ette, sest kui ikka päevade kaupa vihma kallab, siis peab see mõjuma.IMG_2835 (3)[4250]

Metsajõgi ajab üle kallaste. Pilt on tehtud sillalt, kustkaudu jalgsi vanale taluasemele pääsen. Enne silda lainetas samuti vesi, mis jõkke ära ei mahtunud. Kaldaäärsed puud ja põõsad on kõik vee all.

Astusin veest läbiligunenud õuel, mis õõtsus kummikute all nagu soo. Piki kaldaäärset rada ei pääsenud samuti kuigi kaugele. Kummikutest jäi väheks, oleks kalavinskeid vaja läinud. Vesi, mida jõgi vastu ei võtnud, täitis kõik madalamad lohud ja kraavikohad. Pöörasin kõrvale suurte puude vahele, sain metsasihile välja ning sealtkaudu ringiga tagasi.

Mitmendat päeva muudkui sajab. Vist antakse suvel saamata jäänud jao eest nüüd topelt. Väike jõgi on omamoodi indikaator, mille järgi sademete hulka aastate või aastaaegade võrdluses hindama olen õppinud. Praegu on kõrgseis, kuid mitte veel selline nagu kevadise lumesulamise ja jäämineku aegu, kui isegi sillale ilma kalamehe kummikuteta ligi ei pääse.

Koprad, targad ilmaennustajad, uusi tammisid jõele pole teinud – ju teadsid, et veepuudust ei tule. Küll aga on nad sunnikud kalda ääres jämeda remmelga kallal äsja hambaid teritamas käinud. Aga sellest nad jagu ei saa, liiga vana ja võimas teine.

Mis viga heietada siin oma metsajutte ja käia, vihmavari pea kohal, suurvett pildistamas, samal ajal kui põllumeestel hoopis tõsisemad mured – põllud vee all ja muist saaki jääb koristamata. Aga nii on olnud enne ja on ka nüüd, et maal sõltubki elu looduse lahkusest ja ilmast.

Jäta vastus