Blogi avalehel

Sünnist surmani samas paigas

November 24th, 2017

Põikasin korraks ühte püsielupaigana arvel olevasse metsaossa, mis jääb piiranguvööndisse. Seal seda õõnsa tüvega sangleppa pildistama hakates taipasin, et ühe puu asemel jäi kaadrisse kolm. Kõik sarnase saatusega ja eluga lõpparvet tegemas. Tean neid kõiki viimased paarkümmend aastat.

Parempoolne kuiv kuusk kaotas ladva mitu aastat tagasi, vasakpoolne puu on üleni vaigupisarais. Ümberringi on tuul teisigi räsinud.

Sanglepa vanuseks peaks inventeerimisandmete järgi olema 90 aastat, kuused on osaliselt teises rindes. Viis-kuus aastat tagasi oli selles tukas üraskikahjustus esimese rinde kuuskedel ning kuna piiranguid tol ajal veel polnud, siis sai kahjustatud kuuski sealt ka välja raiutud.

Veel meenutab see koht mulle kaheteist aasta tagust kevadsuve, mil seal elasid rebasekutsikad. Nad olid üsna väiksed lapsukesed, krõbistasid tigusid ja keerasid lausa inimese silma all puu alla kerra ning lasid silma looja.

Ka sel suvel oli sealkandis kolm rebasekutsikat, kuid need loomalapsed olid suuremad ja elukogenumad, kes inimest nähes peitu pugesid.

Samas metsatukas ühe kuuse otsas oli 17 aastat tagasi konnakotka pesa, mis talvel jäätunud lume raskuse all koos okstega puult maha varises. Kotkad leidsid kevadel uue puu vanast umbes 100 meetrit eemal ning tegid järgmise pesa sinna. Möödunud kevadel põlgasid nad ka tolle ära ning ehitasid järgmise. Kumb pesa eeloleval kevadel neile rohkem meeldib, eks me näe. Sellest kirjeldusest selgubki, miks ja kellele see püsielupaik ning kaitsevööndid metsas.

Kotka pesitsusmetsa hoides seisavad ka vanad puud oma loomuliku lõpuni samas paigas, kus nad kord mullast tärkasid.

Jäta vastus