Blogi avalehel

Noore metsa kasvamise lugu

November 27th, 2017

Pikk sügis võimaldab veel paljusid metsahooldustöid teha. Ümbruskonnas need tööd ka käivad. Reedel oli võsasaemehel aega tulla üheks päevaks ka minu noorendikku. Valget aega on praegu napilt, aga kui objekt lähedal, siis jõuab ka lühikese päevaga mõndagi ära teha.

Pinda on pildil olevas noorendikus vaid pool hektarit, eelmine hooldus sai tehtud umbes 6-7 aastat tagasi, täpselt enam ei mäleta ja vanu metsateatisi ei viitsi üles otsida. Omanik võiks metsatööde päevikut pidada, eriti veel nüüd, kui istutamise ega noore metsa hoolduse teatisi enam ei nõuta. Teatist on vaja juhul, kui metsast puitu välja tuuakse ja müüakse, näiteks harvenduse, valik- või lageraie puhul. Noorendikku hooldades jääb enamasti kõik sinnasamasse maha, metsa rammuks.

Olen aastate jooksul kogenud, et eri kohtadesse istutatud metsataimede areng pole ühesugune. Reeglina hakkab metsamullal puuistik visamalt kasvama kui näiteks endisel karja- või heinamaal. Kui taimed kasvuhoo sisse saavad, siis 15 aasta möödudes enam vahet pole.

Pildil oleva noorendiku asemel kasvas enne raieküps segamets – oli kuuske, kaske, mõned männid. Jänesekapsa-mustika kasvukohatüüp, 2. boniteet. Raiejärgsel aastal 2002 istutasin kuusetaimed, seejärel mõnda kohta veel männiseemikuid. Peagi olid metsloomad kõik männitaimed, kaasa arvatud ka looduslikult kasvama hakanud, ära söönud. Istutasin portsjoni kuusetaimi nende asemele. Kased hakkasid ise kasvama. Ühtki noort mändi pole. Selline noorendik seal praegu.

Oksavaaludele ei saa puutaimi istutada, seal hakkasid tühimiku täiteks mõned sarapuupõõsad kasvama. Las pasknäärid, mänsakud ja oravad rõõmustavad. Pildil oleva noore metsa hooldus oli mul n-ö plaaniväline ja toetust sellele ei taotle. Nüüd sai tehtud ja sellega tükiks ajaks rahu.

Kui paberkujul materjali kodusesse metsa-arhiivi panemiseks enam juurde ei teki, võiksid seda asendada näiteks metsapäevik ja fotod, kus kuupäevad juures. Abiks iseenda mälu värskendamiseks kui järeltulijatele tulevikus. Paljud metsaomanikud seda ehk ka teevad.

4 vastus “Noore metsa kasvamise lugu”

  1. mat$:

    ega sellel metsapäevikul väga suurt sisu ei ole, kui ehk emotsionaalne pool välja jätta, sest üks asi on tehtud tööd ja teine asi reaalne tulemus. metsa hinnatakse lõppude lõpuks ikka selle järgi, mis seal hindamise hetkel olemas on. metsa boniteet sõltub väga palju hoolduse töödest ja nagu ma olen ka leilist aru saanud, siis tegelikult teeb osaliselt niiöelda metsaressursi kasvatavaid tegevusi ja osaliselt seda vähendavaid tegusid. ilu ei panda padaje. aga eks iga metsaomanik ise otsustagi, et kust see tasakaalu piir tema jaoks jookseb. mida jätta ilu nimel kasvama, mida kasu nimel maha võtta.

    ma ise pean küll ka metsapäevikut, aga pigem sellepärast, et hinnata, mis tööd võtsid kui palju aega, et siis järgmisel aastal vaba ajaressurssi planeerida. istutada ei tohiks, kui pole võimalik taimi hooldada.

  2. hmm... ?:

    Kased tulid ise ja kasvavad palju kiiremini kui kuused.
    Kas nende kuuskedega jantimise asemel pole kasumlikum sama ajaka kaks ringi kaski selle maatüki peal ära kasvatada ?

  3. Leili:

    Üks võimalus on säilitada kõiki eelmiste kümnendite takseerandmeid ja metsamajandamiskavasid ja neid omavahel võrrelda. Minul on kodumetsa kavasid 3, esimene tehti 1997, siis 2007 ja viimane 2017.
    Aga peale puidu on tõepoolest veel metsa emotsionaalne pool, sageli tähtsamgi kui puidu saamine. On asju ja kohti metsas, mida tean oma vanavanemate järgi ning on hea, kui ka minu lapselapsed sellest kasvõi mingit osa teaksid.
    Loomulikult pole suurte metsamajandajate side oma kümnete tuhandete hektaritega selline kui väikeomanikel. Neile piisabki takseerandmetest.
    Kellele aga on kodumets ka peremets, nemad võiksid siiski oma märkmeid teha. Keegi meist pole siin ilmas igavene – ühel päeval polegi enam kelleltki küsida.

  4. mat$:

    jah, ma saan sellest mõttest väga hästi aru, sest mul endal on mõlemat sorti metsasid. nii vana-vana-vanaisa poolt mõisnikult ostetud metsa kui ka minu enda ostetud, millel pole “ajaloolist sidet”. huvitaval kombel on need uued maad muutunud minu enda jaoks emotsionaalses mõttes isegi tähtsamaks, sest seal ma tegutsen praktiliselt iga nädal. tee tööd, siis tuleb ka armastus – ja nii ongi. uutel maadel raiusin vana metsa maha ja sai istutatud kuused. käin nüüd oma “kasvandike” vahel rind kummis ja käed seljal, SUUR rahulolu südames. rõõm mitte väiksem kui esivanemate metsas.

    see on pannud mind mõtlema majandusliku kasu vajalikkusest. ja justnimelt järjepidevuse vaatevinklist. järeltulijad ei hakka metsaga tegelema, kui selle hind on 2000 €/ha. see lihtsalt ei vääri 30…40 aastat ootamist. järeltulijad ei näe metsa kasvatusel perspektiivi ja leiavad mingid muud tegevusalad, lähevad linna… kui aga metsa hind on 12000 €/ha, on lood hoopis teised. selle raha eest saab juba elu korraldada, elamine osta, …, maal edasi elada, …, vms. Näiteks 10 ha tüki puhul kas saad 20000 või 120000 – on suur vahe. lõpptulemuseks kaotavad järeltulijad oma vähe-majandatavad esivanemate metsad sootuks. vot see on risk. kui aga oma metsast teed endale teise töökoha ja lisa sissetuleku – see seob. aga see kõik on minu arusaam asjast, kindlasti on ka teisi seisukohti.

Jäta vastus