Blogi avalehel

Koht, kuhu suvel naljalt ei lähe

December 5th, 2017

Mulle meeldib kord või paar aastas seigelda oma metsa läbimatutes kohtades, mis jäävad jõe ja selle kõrval paiknevate vanajõe sonnide piirkonda. Tavaliselt teen sellise retke kevadeti, kui lumi sulanud, maapind veel külmunud ning lehestik pole nähtavust takistamas.

Seekord ei mallanud kevadeni oodata, tõmbasin pika säärega kummikud jalga, võtsin kepi kätte ning suundusin kobraste ja metsnugiste valdustesse. Kopratammid ja vihmad on suure kraavi üle kallaste ajanud ning vesi on üles leidnud kunagised kitsad põllukraavid, et nende kaudu jõeni teed rajada.

Oli vahva käik ning kummikutele vaatamata ma päris lõpuni (ehk piki kraavikallast jõeni) ei pääsenudki. Miks ei pääsenud, paistab ühelt vesiselt pildilt. Mesilinnupuu ehk jämeda haavatüüka, mille õõnsuse suvel mesilased olid asustanud, leidsin siiski üles. Tahaks uskuda, et mesilased magavad praegu puuõõnsuses. Kui tuleb külm talv, siis seda nad üle ei ela, kui soojem, võib mesilindudel õnne olla.

Kogu see ala, kus ma jõe ümbruse metsa pole üldse majandanud, on 3 hektarit suur. Muutused kunagisel taluheinamaal toimuvad vaid looduse tahte järgi ning tänu sellele säilib tõenäoliselt ka sealne elustik. Kui ringi liikuda, siis leiab alalt pärnade ja saarte gruppe, üksikuid künnapuid, vanu sangleppi ja haabu. Liikumise muudab tülikaks lamandunud toomingavõsa ning murdunud hall-lepa roikad, lisaks ootamatult ette juhtuvad kopraaugud. Vanajõe ääres on kahes kohas grupiti suuri remmelgaid. Üks punt on näha teisel pildil.

Pruugib sellelt madalalt maalt veidi kõrgemale, kunagiste põldude poole liikuda, siis seal rohetavad ligi kümnel hektaril kuusenoorendikud. Esimesed istutatud 2003.aastal, viimased 2011ndal. Minu arvates on tasakaal metsiku looduse ja inimese rajatud tulevase majandusmetsa vahel olemas.

Jäta vastus