Blogi avalehel

Vesise maa puud

December 12th, 2017

Iga metsaskäik on nagu kohtumine vanade tuttavatega, samas jälle uus ja avastamist täis. Passisin parajat ilma, et maa oleks kasvõi vähekegi tahedamaks külmunud ja kui selline kätte jõudis, siis ma ka oma sanglepikut vaatama läksin.

Sanglepad on puud, kes poole elust veedavad jalgupidi vees. Vaid pikalt kestval kuivaperioodil taheneb urbne kõdumuld nende juurte all ära, samas kevadel õitsevad puude all vees jälle varsakabjad ja märjal sügisel nagu tänavu, laiuvad seal taas veelombid.

Tundub, et elupaiga tingimused muudavadki need puud tuultele vastupidavaks ning lisavad eluaastaid, jämedust ja kõrgust. Murdunud või mahalangenud sangleppi näeb harva. Sanglepa eluiga on hästi võrreldav inimese omaga. Kuni 70ni on kõik hästi, edasi elujõud väheneb, samas kangemad seisavad sajani või kauemgi.

Sanglepp sarnaneb kangesti eestlasega, kes vajab eluks oma ruumi, parajat vahemaad naabrist. Siis kasvab ta kõrgeks, kohati kuni 30 meetriseks, kogub tüvele jämedust ja elab kaua. Puntras elades tõugatakse nõrgemad ja kõverad kambast välja.

Pildil olevad sanglepad on umbes 80 aastat vanad. Samas metsas on ka vanemaid, 90seid sangleppasid. Vaid mõni üksik on vanuse tõttu maha langenud. Silmitsesin paari kõdunevat tüve ja leidsin mitmeid torikseeni. Ühed olid valgete lumekristallidega nagu tuhksuhkruga üle puistatud.

Lodumets, kus sanglepikud mul laiuvad, on raskesti majandatav. Väga harva, umbes ühel talvel kümne aasta kohta, võib sekka juhtuda üks pikem külmaperiood, kui neis paigus maa metsamasinat kannab. Viimane oli minu mäletamist mööda kusagil 2000ndate esimeses pooles ja siis õnnestus seal ka harvendusraiet teha. Käsitsi langetuse ja kandva oksavaaluga, ilma pinnast rikkumata. Nüüd pole üritanudki, käin lihtsalt vaatamas.

 

 

Jäta vastus