Blogi avalehel

Looduse mälestusmärgid

December 19th, 2017

Fred Jüssi ütles kord ühel ETV Ööülikooli salvestusel: „Raba on looduse mälestusmärk, kõige vanem, mis meil Eestimaal on.“ Inimesed peavad neist märkidest lugu, need kuuluvad meie loodusmaastike pärlite hulka.

Kindlasti on looduses veel teisigi mälestusmärke rändrahnude või luidete näol, kuid kive ja liiva oleme harjunud nimetama eluta looduseks. Rabad on elusad, pidevas kasvamises ja muutumises. Ka ürgmetsad võiksid kuuluda looduse mälestusmärkide alla, kahjuks pole neid siin praktiliselt säilinud.

Inimesed lähevad rabasse erilise tunde ja alateadliku aukartusega, sest see on midagi teistsugust kui meid igapäevaselt ümbritsev keskkond. Rabas käiakse vaikust otsimas. Kõik, kes sügiseti jõhvikal on käinud, teavad, et raba on nii hääletu, et kõrvad hakkavad iseenda südamelöökidest kumisema. Sookuredki, kelle hõikeid suvehommikul võib rabas kuulda, on jõhvikakorjamise ajaks ära lõunasse lennanud.

Raba võib inimest eksitada, seal on raske liikuda, seal on sookailude lõhn, mis meeli uimastab. Sageli mattub raba udulaamadesse ja nähtavus muutub olematuks. Marjulised seovad tuldud radadele puude külge linte, et oleks hõlpsam tagasiteed leida.

Rabamaastikud pakuvad vahel erilisi vaateid, nagu tol korralgi, kui selle pildi tegin, jõuluajal üheksa aastat tagasi. Pilvede vahel võis heledama laigu järgi aimata päikest, kui ühel hetkel kerkis sinna halo või valgussammas, millel mänglesid vikerkaarevärvid. See oli müstiline vaatepilt. Hiljem pole taolist loodusnähtust juhtunud nägema. Kahjuks jäävad minu loodusretkedki varasemaga võrreldes harvemaks. Kindlasti kogevad sarnaseid nähtusi nüüd nooremad, kes looduse mälestusmärke vaatamas käivad. Ja selliseid inimesi tuleb meil järjest juurde.

Jäta vastus