Blogi avalehel

Lumeta jaanuar pole miskit erakordset

January 8th, 2018

Kui tahan varasemaid aastaid võrrelda tänavusega, siis on kõige suuremaks abiks omatehtud pildid. Otsin pildipangast ning leiangi, milline oli ilm jaanuaris 10 või vähem aastaid tagasi. Veel varasemad metsapildid on paberkujul albumites.

Juuresolev pilt on tehtud 2009.a. jaanuaris. Tegime ettevalmistusi kevadiseks metsaistutuseks vanadel põldudel, kust pärast suuremate leppade raiet põletasime ära kõik oksad ja peenema võsa. Järele jäi puhas rohumaa endistel põldudel, kuhu kevadel talgute korras koos looduspiltnike ja jahimeestega kuusetaimi istutasime, jõetagusel maatükil kokku kümnel aastal.

Tagapool paistab üks kraavi äärest tuulega maha langenud kuusk. Teda me lahti ei saaginud, sest puu tundus olevat erilist elutahet täis. Juured hoidsid kraavinõlvast kõvasti kinni. See kuusk on tänaseni alles ja elus. Tüveosa roomab horisontaalselt, aga ladva keeras täisnurga all vertikaalselt üles ja kasvab muudkui edasi. Kui vahel sinna noorendikku asja, siis teen värske pildi ja riputan vaatamiseks üles.

Pärast 2009.a. lumevaest jaanuari järgnes kaks rohke lumega talve 2010 ja 2011. Neisse talvedesse jääb metskitsede massiline suremine. Varasemast haruldasemaks muutusid ka ilvesed, tänavuse 2018.a. aasta metsloomad.

Kui talvel lumeolud lubasid, siis kasutasime seda aega kevadtööde ettevalmistusteks. Sellist okste ja võsa põletamist sai omal ajal igal talvel tehtud. Loomulikult oli pärast metsaistutust mitmel sügisel järjest vaja ka kultuure hooldada. Kes lepikut raiunud, see teab, et iga maha saetud lepa asemele kasvab sügiseks kümme noort, vähemalt meetri või üle selle kõrgust vitsa. Et väikesed kuusetaimed ellu jääksid, tuleb nende ümbert kõrge rohi ja lepahakatised maha niita. Seda senikaua, kuni kuused oma suurusega saavad võimu enda kätte. Hiljem järgneb juba noorendiku hooldus.

Põlisel metsamaal, mida erametsades on sageli vähemgi kui metsa kasvanud endisi karja-, heina- või põllumaid, nõuab kultuuride hooldamine isegi vähem vaeva kui sellistes kohtades, millest ma siinse pildi panin. Kõigele vaatamata arvan, et inimese rajatud esimese põlvkonna metsad kasvavad samuti ükskord suureks ning 100 aasta pärast ilmnevad sealgi vana metsa tunnused.

3 vastus “Lumeta jaanuar pole miskit erakordset”

  1. Metsamees rannamännikust:

    Kahjuks ei ole põllumaale metsa rajamisel kuusk sugugi mõistlik mõte. See kuusik ei kasva saja-aastaseks. Ca 40 aastat võib kenasti kasvada, siis tulevad probleemid ja 60 aastaselt hakkab häving. Põllumaa metsastamisel tuleb ikkagi lasta 1 põlvkonnal lehtpuudel mullastiku kallal toimetada, ja kui lehtpuu alla juba looduslik kuusk tekkima hakkab, siis on õige aeg kuuse jaoks. Aga noh, millal see inimene ikka on teiste poolt juba tehtud vigadest õppust võtta tahtnud,igaüks peab ise omad vead ära tegema.

  2. Leili:

    Metsamehele selgituseks.
    Hall-lepik läks minu ajal (2000ndate alguses) neil põldudel raiesse juba teist ringi. Esimene ring tehti ära kolhoosiajal kusagil 70ndate kandis, kui külarahval lubati seal kraavidelt küttepuid teha. Puud veeti läbi jõe arvatavasti linttraktoriga. Sellest on praegugi mõlemal kaldapoolel sügavad vaod nähtavad.
    Kraavide ääres oli enne mind hakanud siin-seal mõni kuusk ja kask tõepoolest kasvama. Need paistavad pildilt ka ära. Paraku polnud kuused veel käbide kandeeas.
    Soovitus, et oodata, kuni lehtpuude all looduslik kuuseuuendus tulema hakkab, on mul oma kodumetsas (mis ei ole seesama kinnistu) järele proovitud. Kui maa 90ndatel tagasi sain, oli ühel karjamaal lepavõsa, praeguseks on looduslik noor kuusik. Seal olid uuenemiseks looduslikud tingimused soodsamad, sest kõrval edela-lääne poolses küljes oli käbisid kandev vanem kuusemets. Sealt tuli seeme. Paarikümne aastaga sai leppa järjest vähemaks raiutud ja kuuskedele ruumi tehtud.

    Pildil olevas kohas polnud looduslikku seemnekuuske kusagilt võtta, seal olid ja on siiani jõe ääres lehtpuumetsad ning loode- ja läänetuulte suunal Raplamaa riigimetsa noored kaasikud ja haavikud. Mõni haab sealt põldudele vist jõudis, kuid kaski mitte. Kahe põllu keskossa istutasin kaski ise. Need jäävad pildil olevast kohast vasakule. Kask läks seal väga halvasti kasvama, järele jäi vaevalt 20% taimedest. Ju ei sobinud kasele see kohev pinnas ja taimestik. Kuuskede väljalangevus on olnud minimaalne. Mõni üksik hukkus peamiselt lopsaka rohu tõttu, kui ma ei leidnud esimesel aastal kõiki väikseid taimi hooldamise käigus üles.
    Eks mu lapsed peavad jälgima, milliseks need põllu-kuusikud tulevikus kasvavad ja kui kaua vastu peavad.

  3. mat$:

    pildil näha, et endine lepik. lepiku asemele kaskede istutamine oleks niikuinii olnud hullumeelne mõte. esiteks tuleb kõik taimed markeerida, pärast tohutu töö, et neid seal edasi poputada.

    metsamehele, et see pole mingi probleem, kui esimese ringiga kuusk istutada, praegu on raiering niikuinii 50 aastat ja juurepess ei jõua areneda. pärast esimese põlve kuuske on maa juba metsamaale omaselt happeliseks muutunud. pärast kuusiku raiet on õige aeg kask järgmiseks põlveks teha, esimestel aastatel rohukasv väiksem, vähem hoolt, kase taimed saavad kasvada, kusjuures siis ka kuuse seeme juba mullas ees kolmandaks põlveks.

Jäta vastus