Blogi avalehel

Sama koht üheksa aastat hiljem

January 9th, 2018

Jätkan eelmise postituse teemat ja lisan värske foto samast kohast üheksa aastat hiljem. Käisin esmaspäeval seal kuusenoorendikku ja seda maas lamavat elusat kuuske uurimas.

Pildi tegin enam-vähem samast punktist kust 2009.a. jaanuaris. Vasakul esiplaanil kasvav lepp on vahepeal jämedust juurde võtnud. Kuused istutasime 2009.a. kevadel ja need on kenasti kasvanud, ehkki selles kohas langesid mõned lamanduva rohu ohvriks ka. Natuke maad edasi on noorendik tihedam, nii et annab vahelt läbi pugeda.

Vaatasin ka maas lamava kuuse üle. Täitsa elus. Latv muudkui kasvab püstloodis ülespoole ja istutatud kuuskedega võrreldes on see kuuselatv kõrgem ja tumerohelisem. Proovisin teda eri nurkade alt pildistada, kuid sellist pilti, mis teistelegi midagi räägiks, ma ümbritseva kuusenoorendiku vahelt teha ei suutnud.

Mõtlesin, et mine tea, äkki suudab kuusk maasse tunginud okste abil mullast isegi toitaineid võtta. Või on kuusk koguni lisajuured tüvele alla ajanud… Mõnede lehtpuude puhul võib seda ette tulla, aga kas ka kuusel?

Noorendiku vahel on kaks põtra end mõnusasti tundnud ja magamisasemed leidnud. Jäljed viisid maakonna piirikraavi äärde. Selle kraavi taga on mõne aasta tagune haava lageraielank. Seal juba põdral toidupuudust pole. Kuusenoorendiku vahel aga on üsna turvaline ja rahulik puhata.

Üks vastus “Sama koht üheksa aastat hiljem”

  1. Mati Sepp:

    Kuusk ei suuda, siiski lisa juuri kasvatada ega maapinnast toitaineid ammendada okste kaudu nagu toomingas seda suudab, aga küll suudab ta kogu oma jõu varud suunata ladva kasvu ja sellest tulenevalt jääb mulje nagu saaks ta jõudu lisaks. Ta ilmselt tajub, et on külili ja saab aru ,et ellu jäämiseks tuleb suunata kogu jõud ladva kasvatamisse…puud on üsna nutikad 🙂

Jäta vastus