Blogi avalehel

Kakul külas.

March 22nd, 2009

Ega tema ei teagi, et ma käisin. Ja mina polnud minnes kindel, et tema kodu just selle puu õõnsuses on. Sai ka selgeks, et lähiajal pole õige teda rohkem külastada.

Eelmisel kevadel maikuus sattusin nägema sealsamas puuokstel halli värvi pilusilmseid sassis karvapalle. Händkakku ei meenutanud nende välimus mitte kuidagi. Aga üleval kase oksal jälgis minu tulemist vanalind, keda ka uraali kakuks kutsutakse. Pidin poegade uudistamisega ettevaatlik olema. Tema kolm lapsukest olid juba nii tragid, et pesaõõnsusest oldi oma 50 meetri kaugusel kasvavate puudeni jõutud ja okstele ronitud. Kakupoegade abitut välimust vaadates tundus see uskumatu. Ometi on see nii, et händkaku pojad ronivad varakult kitsaks jäävast pesast välja, liiguvad tiivaköntidega hoogu andes edasi ning ronivad teravate küüniste abil puu otsa. Oksal istuvaid poegi käivad vanalinnud toitmas ja valvamas. Tookord ma ei teadnud, kus tegelikult kakupesa asub. Oli oletusi, aga täna sain siis kinnitust.

Olin enne pikalt läbi külataguste metsade hiireviude häälitsuste saatel lumes sumbanud. Aeg-ajalt kuulatasin rähnide kopsimist ja vaatasin binokliga üle lagedaks raiutud lankide. Ise mõtlesin peamiselt händkakule, seepärast tuli hoolikalt jälgida kõiki puid. Kakul on hall vöödiline sulestik, mis näiteks vastu kase- või haavatüve istuva linnu raskesti märgatavaks muudab. Märts on kakkude pulmaaeg ja kuu lõpuks peaks kakumamma pesal hauduma. Kuna kogu retke vältel ei õnnestunud linde kohata, siis jäi viimaseks lootuseks kevadine paik. Nii oligi. Binoklita poleks suutnud tüveõõnsusesse peitunud händkaku sulestikku puiduliistakutest eristada.

Tahaks loota, et pesa lähistelt tehtud küttepuude pooleliolev äravedu kakumammat liigselt ei sega.

Jäta vastus