Blogi avalehel

Leili metsalood: Ungrukolda otsimas

January 12th, 2018

Ju ma olin siiani kehv otsija, et ei suutnud oma metsas kasvavat ungrukolda pikka aega uuesti üles leida. Mõne aasta eest ma teda seal ometi nägin. Nüüd, kui õhuke lumekirme maad katab, otsustasin jälle minna.

Harilik ungrukold on püstiste hargnevate vartega ja värvuselt tumeroheline, mitte nagu teised, heledamat rohelist värvi kollad. Lootsin, ehk hakkab lume taustal silma. Ja nii juhtuski. Jätsin meelde lamava puutüüka, mille läheduses võin teine kordki teda leida.

Sellest on paar-kolm aastat, kui metsaspetsialist mulle mu kodumetsas ungrukolda näitas. Hiljem olen mitu korda püüdnud kolda sammaldunud mätaste vahel uuesti üles leida, kuid jäänud pika ninaga. Seekord läks paremini ning et uus leiukoht pole sama, mis too aastatetagune, siis peab veel teine ka olema.

Vähemalt on nüüd kindel, et mu kodumetsas kasvab kolm liiki koldasid: kattekold, karukold ja ungrukold. Seega on pooled Eestis levinud koldadest olemas, neist kaks koguni kaitsealused liigid. Teistele, nagu mets-vareskold, nõmm-vareskold ja sookold, sobivaid kasvukohti minu metsas pole.

Kõik kollad peale kattekolla on looduskaitse all, sookold koguni II kaitsekategooriasse kuuluv. Vast kõige rohkem kahjustavad koldasid metsatööd ja pinnase segipööramine. Tänapäeva inimeste seas pole enam levinud koldade metsast toomine näiteks ruumide kaunistuseks või pärgadesse punumiseks, seega sedalaadi mõju on imeväike.

Jäta vastus