Blogi avalehel

Metslooma kodu on mets

January 30th, 2018

Õhuke sulalume kiht ei krõbise saabaste all ning võimaldab metsas vaikselt liikuda. Olen õppinud metsasihtide ristumiskohtadele vaikselt lähenema, sest seal võib avaneda vaade, mida olen oodanud. Algul tasub heita pilk käidud teele seljataha ja seejärel ristuva sihi või metsaraja suunas. Kui mõnd elukat märkan, tuleb liikumatult paigale jääda. Mida ettevaatlikumalt seda teen, seda parem on võimalus metsloomi pikemalt jälgida. Pildistamise ajal püüan võimalikult vähe käsi liigutada.

Kui lisaks pehmele ja hääletule sulalumele juhtub veel tuul õigest suunast puhuma, võibki olla õnne, et loomad natuke küll uurivad, kuid ei põgene. Nii seekord juhtuski. Metskitsed ajasid koonud minu suunas korraks püsti, kuid lõhna ei tundnud ning jätkasid lumest väljaulatuvate roheliste liblede söömist.

Külamees ütles, et tema arvates olevat minu metsarajal ilvese jäljed. Leidsin juhatatud kohas jäljerea üles, kuid minu meelest olid jäljed liiga väikesed, et ilvesele kuuluvateks pidada. Isegi rebasel on suuremad. Ümmargused olid küll nagu kassil. Kui kährikul varvaste vahelised padjandid on välja arenenud, siis võib ka tema jälg (päkk ja neli varvast) lumel täitsa ümmargusena paista. Seega välistan ilvese ja pakun, et kährik oli sooja ilma peale üles ärganud ja uitama läinud.

Jaanuar saab läbi ning metsloomad on kevade ootuses, nagu minagi. Päev on tükk maad pikem kui aastavahetusel ja kui vahel ka päike end pilvede tagant läbi murraks, muutuks mets kohe häälekamaks ja olemine järjest rõõmsamaks.

Jäta vastus