Blogi avalehel

Segaste tunnete päev.

March 25th, 2009

Mul on kombeks kõik ebameeldivad asjad nii kaugele edasi lükata kui võimalik. Tuludeklaratsiooni tähtaeg tiksub ja tuli end sundida päevaks tuppa jääma. Ei suju see ettevõtluse tulemuste kokkuvõte nii hõlpsasti midagi. Leian vigu ja tuleb kaustades dokumente edasi-tagasi otsida-lapata. Vahepeal ka käsitsi tehteid teha, kui miskit Exelis sassis on. Tüütu, ebameeldiv ja väsitav.

Päeva sees aga tuli pommuudis – Soome loodusfotograaf käis meie kaamerakakku häirimas. Nägin lõuna paiku ekraanilt, et millegipärast on kakk kodust ära, 4 muna õnneks alles. Siis tuli kakk pessa tagasi, süda jäi rahule ja tegin oma tööd edasi. Kuni linnusõprade infovahetus käima läks. Selgus, et tunnustatud loodusfotograaf, peaaegu iidol, astus Eestis ämbrisse ja rikkus oma nime. Hilisõhtul tuli küll vabandus, et kahetseb, polnud teadnud, et lind juba haudumas. Aga tegu oli tehtud ja kõlakas lendu läinud.

See juhtum ja internetikommentaarid panid mind mõtlema, et kuivõrd lähevad eestlastele siiski korda loodust puudutavad teemad. No muidugi, välismaalast, eriti aga üle-lahe-mehi, ollakse valmis kasvõi habetpidi üles pooma või muul viisil lintšima. Kõigist oleksid justkui üleöö saanud suured linnu- ja loodusekaitsjad. Tegelikult oli järjekordne võimalus roppude kommentaaridega endast paha haisu välja lasta. Mõne aja pärast on seesama äge kommentaator valmis maasikapeenralt õhupüssiga linde kõmmutama asuma.

Mõtlesin enda peale, kui kirjutasin siin lugudes, et käisin metsas händkakul külas. Kas mu mõtted olid puhtad ja ausad, kui kakku otsisin? Minagi läksin sihiga kakk üles leida, et teada saada, kas eelmisel kevadel nähtud koht ka sel aastal hõivatud on. Uudishimu kannustas tagant. Et mille poolest siis mina paremini käitusin? Nägin binokliga vaadates kaku sulgi õõnsusest paistmas ja tegin eemalt pesapuust pilti ka. Aga ma tulin sealt kohe ära ning lind ei saanud minu käigust teada. Vähemalt ise usun nii.

On oluline, et iga maaomanik teaks, kes tal seal elab ja võimaldaks linnul rahus oma pojad üles kasvatada. Käsud ja keelud ei pane kedagi loodust kaitsma, seda saab teha inimeses kujunenud hoiak ja mõtlemisvõime. Hoida saab üksnes seda, keda tunned ja kellest hoolid. Mida rohkem õpid tundma neid, kes sinuga koos maid ja metsi jagavad, seda suurem on võimalus, et omanikest saavad parimad looduskaitsjad. Hoopis paremad kui kohmakad seadused. Teadlikud maa(metsa)omanikud on omamoodi kolmas sektor – looduskaitse silmad ja kõrvad ja südametunnistus.

Loole lisatud pildil ei ole lindude poolt ehitatud risupesa, vaid mingi moodustis („nõialuud”) vanal kuusel. Mis aga ei välista, et keegi võib seda oma pesana kasutada.

Jäta vastus