Blogi avalehel

Märtsipäev metsades.

March 27th, 2009

Eile pärastlõunaks sain tuludeklaratsiooni sisestatud, aga kaustade riiulisse tõstmiseks enam tahtejõudu polnud. FIE ettevõtluse metsanduslik pool jäi kahjumisse, mis oli niigi teada. Kui metsa ei lõika ja palki ei müü, aga maamaksu maksad ning istutus- ja hooldustöid teed, siis on see alati nii. Mõni toetus on abiks, aga ei kata tehtud kulutusi. Muu tegevus peab metsade majandamise kõrval olema ja rahaliselt toetama. Seepärast nimetavadki suured tegijad minusuguseid hobimetsnikeks. Hobile vist tulebki peale maksta.

Hommik algas rõõmsamalt. Eileõhtune väsimus ja tunne, et hakkan haigeks jääma, olid õnneks möödas. Olin välja puhanud ja õues säras päike. Plaanisin veel üht retke mööda külataguseid metsi. Lumi kandis peal ja liikumine selle võrra lihtsam. Juba ammu tahtsin näha, mis on saanud kunagistest talumetsadest, mis pärijad metsafirmadele maha müüsid. Ega midagi hingesoojendavat ei näinud küll. Nii suurt lageraielanki, mille külapoolsete tukkade vahelt sügavamale liikudes eest leidsin, polnud ma varem siinkandis näinudki. Kas sellised mõõtmed ka seaduse raamidesse mahuvad, jäägu tegijate südametunnistusele. Suuri lagealasid olen kohanud vaid Soome metsades. Näis, kas sinna ka uus mets peale istutatakse või piisabki mõnest seemnekasest…

Midagi rõõmsamat ikka nägin ka. Õhus tiirlesid hiireviud ja mängisid rongad. Oma teekonnal sain lõpuks ära näha ka meie kandi ühe suure rändrahnu, Riinu kivi, riigimetsa kaasiku serval. Teine samasugune asub minu sünnikodu maadel ja kutsutakse Titekiviks. Legend räägib, et kunagi olevat Titekivil üks naine lapse ilmale toonud. Mõlemad on kantud märkimist väärivate loodusobjektide nimistusse. Riigimetsa rahnul kasvab igihaljas kiviimar. Praegu on rahnul lumemüts peas, aga kunagi kevadel tahaksin teda veelkord vaatama minna. Ümberringi on väga ilusad hooldatud riigimetsa kvartalid. Seal kasvab alles keskealine mets ja loodetavasti püsib see veel paar aastakümmet. Kahju vaid pikast metsasihist, mille naabrid erametsafirmast on külmumata maaga oma puidukoormaid metsast tuues rööpaid täis sõitnud.

Kui lõpuks tagasi külapõldudele jõudsin ja selja taha juhtusin vaatama, märkasin kaht rebast enda järel liikumas. Kogu tähelepanu oli vaid teineteisele pühendatud ja inimene keset lumist välja neid ei huvitanud. Vähemalt nii mulle tundus.

Jäta vastus