Blogi avalehel

Ooteaeg.

March 30th, 2009

Metsatööde hoog on vaibunud ja juba mitmendat päeva olen ootel. On see suure sula ja päris kevade ootus või lihtsalt väsimus pikale venivast talvest, ei oska seletada. Ega nädalavahetuse sajupäevadki lootust andnud.

Metsalinnud on talvisest peatuspaigast laiali lennanud või kaugemale rännanud. Kohale jäävad need, kes siin ka pesitsema hakkavad. Reedesest käigust jäi kaamera ette sanglepp, kus oli kolm augukest toksitud. Üht neist käis uudistamas porr.

Täna käisin vaatamas, kas lund hakkab metsas vähemaks jääma. On küll sula, aga kahanemist pole märgata. Noorendikus, kus veel veidi oleks vaja võsa lõigata, vajusid jalad oma 20-30 cm lumest läbi ja sellistes kohtades ei tule tööst midagi head välja. Suurte puudega metsaalune on küll üsna paljas. Põllud veel kõik lume all ja ühtki lõokest või kiivitajat pole siiakanti saabunud.

Lumel on näha üksnes rebaste jälgi. Ja neid on palju. Eks ole ka jooksuaeg ja kus kord rahvast on, sinna tuleb aina juurde. Metskitsedest on alles ikka sama kolmene kamp ja teiselpool jõge kaks looma – sokk ja kits. Sokul on juba ilusad karvased sarved pead ehtimas. Pole enam endised kevaded, kui märtsikuised kitsekarjad olid mitmekümnepealised. Täna kohatud kolm looma panid mind kaugelt märgates kabuhirmus jooksu. On tunda, et loomade mälus seostub inimese nägemine surmaohuga. Metskitse arvukus on meie mail kindlalt kontrolli all ja emasloomade küttimisega võiks sel aastal tagasihoidlikum olla. Pole kindel, et kõik kevadel sündivad talledki ellu jäävad, sest väike abitu kitsepoeg kõlbab ka täisjõus rebasele saagiks. Kuusekultuurid on sel talvel kitsedest puutumata jäänud. Oma osa on selles repellendil, aga kindlasti ka loomade kahanenud arvukusel.

Jäta vastus