Itaalia on väga hea mesindamiskliimaga maa. Vahemere soojus toob varajase kevade ning pehmemad talved. Talv kestab Bologna piirkonnas 3-4 kuud, viimasel ajal on talved olnud kaootilisemad ning mesilased on saanud vahel väljas käia. See ei mõju hästi aga rahulikule talvitumisele. Mesilase korjeperiood hakkab märtsi keskel pajuga ja lõpeb enamasti augusti lõpus. Korje perioodi saab pikendada kui rännata mesilastega lõunasse, kus kasvatatakse rohkem hiljem õitsvaid kultuurtaimi.

Olulisemad korjetaimed on robiinia (Robinia pseudoacacia), millelt saadakse akaatsiamett. Mai alguses õitseb robiinia massiliselt Milano ümbruses, natuke varem Emilia-Romagna maakonnas, kuhu jääb ka Bologna. Akaatsiamett peetakse üheks meeldivama maitsega mee liigiks Itaalias ja seda mesinikud müüvadki kõige enam. Üks suur robiinia puu võib anda kuni 8 kg mett.

Bologna mesinduse instituudis sai maitsta erinevaid mee liike, akaatsiamesi oli kõige mahedam ning kristalliseerub väga kaua. Isegi aasta möödudes võib akaatsiamesi olla veel vedelas olekus, see teeb selle paljude lemmikmeeks. Värvuselt on mesi läbi paistev, nõrga helekollase varjundiga. Mõned meeliigid on eriti vänge ja jälgi maitsega. Ka neil eriliste maitsetega meeliikidel on oma tarbijaskond.

Teine meetaim, millelt saadakse monomett, on kastan. Kastanimesi on üsna erilise maitsega. Veel saadakse tsitruse- ja eukalüptimett. Lisaks on olulised meetaimed meilgi tuntud ristik, mesikas ja lutsern ning suve teisel poolel kanarbik.

Ühelt mesilasperelt, millega ei rännata, saadakse 30-50 kg mett. Rändamisega saab mitu korda enam. Mesilaspered on meie mõistes üsna väikesed. Üks pere katab 10 raamise dantiraamiga korpuse, mille peale pannakse 1-2 pooleraamist meekorpust. Sülemlemist eriti ei takistata, kui tuleb siis tuleb. Tehakse kunstperesid, sellega väheneb ka sülemlemistung peredes. Sülemlemine ei paistnud neile mingit probleemi valmistavat. Instituudi mesilas räägiti, et üks päev tuli 7 sülemit. Seal oli ca 20 mesilasperet, kõik 10 raamistes tarudes, mille peal oli üks pooleraamine korpust. Mesilased ise olid väga rahulikud ja leplikud.

Üks väga oluline suund Itaalia mesinduses on mesilasemade kasvatus. Meie poolt külastatud mesilad kasvatasid tuhandeid mesilasemasid. Kõige suurem neist kuni 8000 paarunud mesilasema aastast, keda saadeti üle Euroopa laiali. Emade kasvatus algab aprilli esimeses pooles ning lõpeb augusti lõpus. Eriti hea mulje jätsid Finelli ja Cantoni & Ottani mesilasemade kasvatajad. Neist viimases tegeleti ka mesilaste aretusega ning nad kuulusid üle-euroopalisse tõuaretajate võrku. Nende mesilasliinide kohta saab vaadata infot Saksamaal asuva mesinduse instituudi hallatavast veebilehelt www.beebreed.eu.

Mesilasemade kasvatajate mesilad on väga suured. Ühes grupis on sadu mesilasperesid. Pered ise on väiksed, ühele emale jäetakse 3-6 raami. Kui pere kasvab väga suureks, tehakse sellest uus kunstpere, kuhu antakse uus emamesilane.

Itaalias on talvine mesilasperede hukkumine väga kõrge – kuni 30%. Mõnel mesinikul madalam, mõnel kõrgem. Peamine põhjus on mesinike sõnul varroatoos. Varroalesti tõrjutakse oblikhappe ja tümooliga. Kuigi seal on väga intensiivne põllumajandus, ei olnud mürgitamine mesinikele probleemiks. Pigem peeti probleemiks naabermesinikke, kes ei tee korralikult varroatõrjet. Kogu varroalesta tõrje jättis väga kehva mulje, kuid seda väga lähedalt ei tutvustatudki.

Meie poolt külastatud üks mesila grupp oli elektri kõrgepingeliinide all. Sealne mesinik ei näinud selles probleemi. Mesilased elasid ilusti. Eesti mesinikke kuulates jääb mulje, et kõik ameerika hädad on meile siia kokku sattunud ja nüüd vaevavad meie mesindust.

Viimased päevad on olnud mesilas üsna kiired. Pered on kasvanud silm nähtavalt. Iga päevaga koorub aina rohkem ja rohkem noori mesilasi. Aprilli lõpupäevadel kasvas tarukaalul olev pere üle 4 kg. Kõik see kulub ära pere arenguks. Osavalt mesindades võib muidugi selle mee ka kätte saada. Selleks on vaja kasutada koorimiskorpuseid. Ise kavatsen igale perele peale panna farrari mõõdus korpused. Mitmel tugevamal perel juba on. Kui ilma on ka maikuus, siis saab kuu lõpus juba esimese mee.

Raamatutest saab lugeda, et esimene kärjepõhi antakse vahtra õitsemise ajal. Meil on see käes, vahtra esimesed õied avanesid eile. Kuid esimesed kärjepõhjad andsin ma juba paju õitsemise ajal ning need on üles ehitatud ja kinnine hauegi sees. Kuid nüüd on õige aeg mesilasperesid hakata laiendama rohkem kärjepõhjaga. See annab noortele mesilastele tööd. Noored kogunevad ääreraamidele, kus on rohkem ruumi ja ripuvad lihtsalt. Just nemad on ühed sülemlemistungi tekke indikaatoriks.

Eilse laiendamise ajal avastasin ühel kahes korpuses oleval perel esimese muna kupust. Lisaks oli neil veel mõni tühi kupualge. Ma ei reageerinud sellele, jätsin neile alles ja laiendasin pere. Ma väga kahtlen, kas sellest kupust midagi kasvatakse. Varasemate kogemuste järgi on mesilased ise mul kupud maha närinud kui pesa korralikult laiendada. Katsetuse mõttes jätsingi selle kupu neile alles. Nädala pärast vaatame, mis sellest saanud on. Pärast laiendamist ongi nüüd suurtel peredel 30 raami.

Looduses ringi vaadates on näha, et remmelgas on lõpetanud õitsemise. Samuti on õitsemise lõpetanud sinililled ning õitsemist alustanud vaher ja ülased. Soojemate ilmadega annab vaher väga hästi nektarit, kuid Eesti oludes on see väga harv.

Ma olen teinud mitu korda omale mesinduslikku kodulehte internetti. Eelmised olid väga algajalikud, kuna kasutasin tavalist wordi. Praegune koduleht meeldib mulle kõige enam, tuli paremini välja kui eelmised ning on avatav kõigi veebilehitsejatega. Kodulehega saab tutvuda siin.

Nii meedias kui mesindusfoorumis on juttu mesilaste massilisest kadumisest talvel. Alguse sai see juba tegelikult sügisel. Oktoobris hakkasid murelikud mesinikud kirjutama foorumisse, mõned ka helistasid mulle. Need, kes sügisel andsid sööda ja tegid lestatõrje, avastavad alles praegu mesilaste puudumise. Tegelikult võiks ka pärast söötmist kontrollida kui suur pere talvituma läheb. See, et pere võtab sööda vastu, ei tähenda veel elujõulisust. Sööda kannavad kärgedesse vanemad mesilased, kes talveni ei elagi. Kui noori peale ei tule, eriti augustis-septembris, siis ongi pere määratud kadumisele.

Mis võivad olla põhjused, seda ei tea tegelikult täpselt keegi. Lugedes aga mesindusfoorumit ja ka Maalehes olnud mõnda artiklit, mängitakse kõik ühte väravasse. Head ja hoolsad mesinikud peavad kogu aeg võitlema mürgitajatest põllumeestega! Kas ikka on kindel, et ainult põllumeeste tegevus on selle kadumise põhjus? Mesinikud, kes mulle helistanud, nende pered on kadunud erinevates oludes. Mõnel pole olnud läheduses mitte mingit põllumajandustegevust ning teisel leidus läheduses vilja ja rapsipõlde.

Kõik teavad, et rapsipõlde mürgitatakse. Sellegipoolest annab raps hea meesaagi ja mesinik võtab selle hea meelega vastu. Mida see nektar ja õietolm sisaldab? Palju kemikaale jõuab mesilaste sisse? Seda on uuritud ja Ameerika teadlased väidavadki, et igasugune keemia nõrgestab mesilaste imnuunsüsteemi. Lisaks veel lestatõrjel kasutatud keemia ning ongi igasugustele haigustele vastuvõtlikud mesilased olemas. Niimoodi paar aastat ja väike lesta populatsioon võibki terve suure mesilaspere maha hävitada. See kõik on oletus. Ma ei ole veel kuulnud, et need, kellel pered kadusid, oleks teinud mingigi analüüsi kuskil laboris? Sellegi poolest väidetakse – süüdi on põllumees! Ma ei usu ühepoolset süüd. Asjal on ka teine pool.

Varroalesta on kahte liiki: varroa jacobson ja varroa destructor. See viimane on mesilastele palju ohtlikum. Ma pole küll kuulnud, kas see on juba Eestisse jõudnud. Nemad on ühed suurimad mesilasperede kadumise põhjustajaid. Kuidas võib see neil õnnestuda, kui mesinikud igal aastal teda tõrjuvad? Suurim viga on see, et rõhutakse ühekülgsele ravile. Igal aastal tuleb kasutada erinevat tõrjet. Lestad kohastuvad järjest enam. Palju suurem viga on see, kui lestatõrje jäetakse augusti lõppu või veel hullem, üldse oktoobrisse-novembrisse. Talvemesilased munetakse augusti algusest augusti lõpuni ja vahel natuke ka septembris. Kui nüüd lestatõrje on augustis jäänud tegemata, siis noored mesilased on üsna paljus ulatuses kahjustunud lestadest. Vanad kaovad ära ja noored on haiged ning lõpuks on heal juhul ema väikse hulga mesilastega tarus. Varem võisid mesilased elada tuhande ja enama lestaga koos probleemideta. Nüüd olen kuulnud, et juba 300-500 lesta on mesilasperele probleemiks- Üks põhjus võib olla lestade poolt levitatavad viirused. Mesilased on muutunud palju tundlikumaks välismõjude suhtes.

Üks näide minu mesilast. Pere 31, 20. september 2 korpust mesilasi. Talvetoit võeti ilusti vastu ja kaanetati ära. Olin unustanud lestatõrje teha, sai sisse pandud 22. septembril ribad. Tohutult varises lesta, kuigi eelmisel aastal tegin tõrjet kaks korda. Oktoobri alguses oli pilt kohutav selle pere juures. Mesilasema oli tulnud umbes 2 raamivahe jao mesilastega peale pandud korpusesse, kus olid vurritatud raamid. Olid hakanud seal uut pesa looma. Ligi 2 korpust mesilasi olid kadunud sellest perest vähem kui 2 nädalaga.

Minu arvamist mööda on enamuse perede hukkumise taga mesiniku tegevus või tegevusetus. Selle tõestuseks on ka need mesilaspered, kes kadusid mitte põllumajanduslikus piirkonnas ning need pered, kes suutsid üle elada talve põllumajandus piirkonnas. Mõned mesinikud juba tunnetavadki, et midagi sai sügisel valesti tehtud ning nüüd ollakse hoolsamad. Ja teised võtavad ette põllumehed ning süüdistavad neid.

Viimane nädal on ilma poolest olnud üsna kevadine. Raagremmelga esimesed urvad läksid õitsema 12. aprillil. Suurem õitsemine on olnud varasematel aastatel 15.-20. aprilli paiku. Kevad ongi selline heitlik aeg. Külma ja kõleda ilma vahele satub üksikuid ilusaid ja sooje päevi, kus putukad saavad lennata. Esimesed kilmalased lendasidki juba eelmise nädala lõpu poole. Ei tea, kas nüüd jahenenud ilmadega on nad tagasi talvepessa pugenud?

Nüüdseks olen tarudel põhjad ära vahetanud ja teinud esimesed läbivaatused. Talvitumise hindeks panen 3+. Kohe mitte ei saa paremini hinnata. Eelmise sügise lestade hulk on oma pitseri jätnud paljude perede tugevusele. Langetist oli peredes vähe. Suurematel peredel klaasitäis või vähemgi. Kolmel on pool perest hukkunud. Põhjused on erinevad. Enamasti saan ennast süüdistada. Ühel perel olin jätnud pärast lestatõrjet põhjavõrgu aluse plaadi võtmata. Pere jäi ummuksisse ja nüüdseks on nelja raami tugevune. Avastasin oma vea alles põhja vahetamisel, kuigi mesilased andsid märku juba veebruaris esimeste suuremate sulade ajal, et midagi on väga viltu.

Peale põhjade vahetamist kontrollisin kõikides peredes ema olemasolu. Emamesilast ennast üles ei otsinudki. Oluline oli näha hauet ja kuidas mesilaspere käitub. Sel kevadel oli mul kadunud kaks emamesilast. Aru sain ema puudumisest mesilaste sumina järgi. Nii kui pesa pealt lahti võtsin ei vaibunud peres sumin. See on kindel tunnus ema puudumisest. Kontrollisin pered üle ja tõepoolest mesilasema ei leidnud.

Pere 6 ema oli kadunud juba märtsis, mesilastel oli ehitatud kupp ja sellest ka koorunud ema, kuid tema leidsin põhjalt. Kui see ikka oli kupust tulnud ema, võis olla ka vana emamesilane. Märki tal igatahes polnud. Andsin sinna uue ema ühest väiksemast perest. Emata jäänud pere sai samuti uue ema ühe teise väiksema perega kokkupanemise teel. Mõlemad emad võeti kohe omaks, ilma et oleksin pidanud neid puuris hoidma. Selline kiire ema vastuvõtt sõltub väga palju perest.

Pere 16 ema oli alles kadunud. Kui aprilli alguses tõstsin pere puhtasse korpusesse oli ema alles, munes ja peres 2 raami hauet. Ma ei teagi, miks ma seda pere uuesti üle kontrollima hakkasin, igatahes lahti ma tegin ja peres suur sumin. Teadsin, et emaga on probleem. Pere läbivaatamisel avastasin väga väheke lahtist hauet ning kinnishaudme. Teadsin, et ema oli viga saanud hiljuti ja vaikselt lõpetas munemise. Pere ei osanud kuppu teha kuna ema oli peres. Siis kui ema hukkus, oli liiga hilja. Tundus, et viimased päevad munes ema ainult viljastamata mune. Nii sai ka sinna uus ema antud. Väga ilusa ema sain neile. Probleeme oligi ainult selle viimase perega, kus ema sai ära võetud. Mesilased ei taha võtta vastu kehvemat ema kui neil oli. Paar päeva ema puuris hoidnud, lasin ta lahti. Ta võeti küll kinni, aga pääses üsna lihtsalt sellest vabaks. Hetkel ei teagi, kas ema jäi neil alles või mitte. Pühapäeval lasin vabaks, pärast seda pole pere kontrollinud. Esimese ilusama ilmaga tuleb pere ära kontrollida.

Pühapäeval andsin esimesed kärjepõhjad suurematele peredele. Mesilased tahavad ehitada, ma annan neile selle võimaluse. Mul on paljudel peredel talveks võetud korpusest ära kümnes raam. Liigutan raamid keskele ja kevadel liigutan raamid sellesse nurka, kus on rohkem mesilasi. Jääb tühi ruum, kus nüüd mesilased koonduvad ja hakkavad ehitama lesekärge. Paljudel peredel on 4-6 raami hauet ning mesilased on hõivanud suurema osa taru ülemisest korpusest. Kui temperatuuri on neil vajalikult tasemel, siis kogunevad nad rohkem äärtesse. Kärjepõhja panen ääreraamist sissepoole. Tavaliselt on haudmeni veel üks raami. Haudme kõrvale on veel vara kärjepõhja anda.

Suurem haudme kasvatamine algas mesilastel 10. aprilli paiku kui tuli esimene õietolm. Lepalt ja sarapuult läks sel aastal õetolm kaduma, kuid nüüd saavad ilusama ilmaga sinililledelt ja remmelgatelt. Lisaks kõigele on oluline, et mesilastel oleks vesi kergesti kättesaadav. Vee järgi lennatakse ka kehvemate ilmade korral. Mida lühem maa veeni, seda vähem jääb mesilasi kadunuks.

Kevad peaks olema täies hoos ja mesilaspered arenema, ent kõik see tundub sel aastal edasi lükkuvat. Kuigi mesilased said väljas lepalt ja sarapuult natuke õietolmu, jäi seda väga väheseks. Pole veel peresid läbi vaadata saanud, aga arvan, et areng on suhteliselt tagasihoidlik. Mesilased on toiduga kokkuhoidlikud. Ilusama ilmaga otsivad nad väljast vett, selle järgi on näha haudme kasvatamine. Paar päeva tagasi maha sadanud lumi on peaaegu ära sulanud, väike kirme katab veel maapinda. Praegu kasutavadki mesilased ära lume sulamisvee, pole vaja kaugele lennata. Eelmisel aastal andsin sisse esimesed kärjepõhjad juba 20. aprilli paiku, sama loodan ka sel aastal teha. Kindel muidugi pole, kõik sõtub perede vajadusest.

Olen mesitarude põhjade vahetamisega alles poole peal. Kiiret pole. Kuna langetist oli vähe, vedasid pered selle märtsi soojade ilmade ajal välja. Tahtsin enamus peredelt langetise proove võtta, osadel polegi enam midagi võtta. Kui langetist pole, siis pole ka kiiret põhjade vahetamisega. Sel aastal tuleb enamus korpuseid ka ära desinfitseerida. Selleks kasutan Virkon-s, mida saab vetapteekidest. Virkoniga saab tõrjuda baktereid, viiruseid, hallituseeni ja see ei saasta keskkonda ning on vähe toksiline. Igati sobiv mesitarude desinfitseerimiseks.

Minu tarukaalul pere on olnud terve talv ärritunud ja nüüd on teada miks. Neil on kõhutõbi kallal. Pere on nõrgenenud tunduvalt, kippus varakult välja ja palju mesilasi jäi lumele. Lisaks on neil suurem vee vajadus ja lendavad palju kehvemate ilmadega. Väga tahaks sinna sisse näha, mis toimub. Perelt paha lõhna küll ei tule. Langetist on neilgi vähe, kuid täna leidsin langetisest paar leske. Õige varakult alustanud isamesilaste kasvatamisega. Ühes peres on veel leski, seal on paarumata ema munemas paarunud ema kõrval. Esimese ilusa ilmaga tuleb kahjuks üks ema jätta, muidu rikub mesilaspere ära.

Aprill on õige aeg ette valmistada kärjepõhjadega raamid. Alates kuu teisest poolest tuleb hakata mesilasperesid kõvasti laiendama. Sel ajal on hea kui raamid on ettevalmistatud ja korpustesse paigutatud. Pered saavad kiirema arengu sisse esimese pajukorje ajal ja siis hakkab raame minema 10 tükki nädalas. Ühe pere kohta olen arvestanud 2,5 kg kärjepõhja, see teeb ühe pere kohta 4 korpust uusi kärgi ning lisaks 1-2 korpust valmiskärgi. Kõik vanad raamid on plaanis saata sulatusse.
Praegu õitsevad lepp ja sarapuu, kuid ilma neilt korjamiseks veel pole. Kui ilmad soojemaks lähevad, alustavad õitsemist esimesed pajud ning sealt on juba loota nektarkorjet.

Mesilas on tunda ehtsat kevadet, lumi sulab ja kõik kohad on sulavett ning pori täis. Astronoomilise kevadeni on veidike aega. Astronoomiline kevad algab 20. märtsil ja meteoroloogiline kevad algab siis kui ööpäeva ringselt temperatuur on üle 0 kraadi.

Nii kui ilm natukegi võimaldab on mesilased lennuaval vaatamas ja teevad omi toimetusi. Lõoke ja kuldnokk on kohal ja otsivad omale pesapaikasid. Mõlemad jäid silma laupäeval.

Talvitumine on läinud kenasti, kõik pered on elus. Kuigi ma pole veel põhjasid vahetanud, kavatsen seda teha kohe pärast suuremat puhastuslendu. Langetist on mesilasperedel suhteliselt vähe. Vaadates lennuavast sisse on näha, et raamide alune ruum on üsna tühi. Mitu pere on kõvasti taru väljas määrinud. Eriti tugevalt paar suuremat pere.

Kahtlustan, et augustis olnud lehemee korje on suurel hulgal paigutatud sinna, kus oli mesilastel talvesööt. Ma võtsin lehemett ainult paarilt perelt ära. Teistele kõigile jäi sisse ja nüüd on tulemus näha. Mesilastel on kõht lahti. Lehemesi on loomse või taimse päritoluga ning sisaldab palju mineraalaineid, mis talvetoidus tekitavad seedejääke. Kevadel kõlbab see väga hästi mesilastele söögiks. Kõhulahtisust võib põhjustada veel käärima läinud sööt, kuid seda mul peredes ei peaks olema. Täiesti kindel muidugi olla ei saa, kuna peresid läbivaadatud veel pole. Läbivaatuse teen siis, kui väljas on päikse käes vähemalt +16 kraadi sooja. Lisaks vahetan sellisel päeval mustemaid raame välja ja vajadusel tõstan pere puhtasse tarru.

Eelmine aasta oli mul ühe perega tõsine väärema probleem. Viimase sooja ilmaga said nad tõstetud puhtasse korpusesse. Neil oli ema, kes sai hiljuti antud, ja munes. Suur osa neist mesilastest, kes olid väärema peres hukkusid, ja see osa, mis said koos emaga antud, oli ilusti elus. Seda saan öelda ainult seepärast, et kahte kobarat lahutas nn. krohvivõrk. All oli vääremaga pere osa ja peal antud emaga pereke. Kõvasti oli langetist. See pole muidugi midagi erilist, mesilased olid koorunud enne juuli keskpaika.

Pere, kus oli hiir, on tunduvalt nõrgenenud kuid peavad veel vastu. Alles on neid umbes kolm raamivahet ja needki pole terves ulatuses. Nüüd tuleb mul neid arvatavasti tugevdada. Sellele saab mõelda alles siis kui ilmad on tunduvalt soojemad.

Täna päeval mesilased lendasid kuid põhjuseks oli hoopis vee otsimine. Nad tulid kiiresti tarust, tõmbasid punu vett täis ja kiiruga tagasi tarru. Kuigi lepp õitseb juba ei ole ma mesilasi sel aastal kollaste tombukestega näinud. Tuleb oodata päiksepaistelisemat ilma.

Veebruari viimasel päeval oli Eestis üsna ilus ilm. Kuigi eelmisel päeval sadas ohtralt lund üle Eesti, ei püsinud mesilased enam tarus kui päikese käes tõusis temperatuur +10 kraadini, vilus oli kuni +4 kraadi sooja.

Meil siin Lõuna-Eestis tuli päike välja alles kella 14 paiku ja seetõttu käisid lendamas üksikud pered. Värske lumi helendab ja ajab mesilasi segadusse. Palju mesilasi lendas lumme, kuid osad jõudsid tagasi tarru kui olid oma lennu ära teinud. Et mesilastel oleks lihtsam orienteeruda valge lume taustal olen raputanud kevadel alati lumele tuhka. See vähendab lume peegeldamist ning hakkab päikese soojust neelama, sulatades sama aegselt lund. Lennuavad on nüüd kõik vabastatud kuuseokstest ja muudest takistustest. Päikesepaistelise ilmaga tulevad mesilased lennuavale jalutama. Täna oli päikseline ilm, mesilased käisid jalutamas lennulaual kuid ainult üks pere otsustas, et on vaja lennata. Eks neil on häda kõige suurem.

Paar päeva tagasi otsustasin ühe pere juures tegutseda, teadmata, mis mind ees ootab. Pere oli jäetud talvituma kahte korpusesse, katsid sügisel ühes korpuses 7-8 vahet. Korra veebruaris piiludes oli näha, et kobar oli liikunud ühte nurka ning paar vahet mesilasi oli maha jäänud ning hukkunud. Teisi probleeme tol hetkel ei märganud. Alles siis, kui olin maha võtnud pealmise korpuse, nägin kuidas kaks tumedat silma jõllitasid vastu. Kahjur tarus, kes oli enda suva järgi kärgi närinud, mesilasi talvitumas seganud ning kõige lõpuks taru põhja augu teinud, kus kaudu sai sisse välja käia. Põhi elukoht paistis tal olevat taru alla kaevatud urus, sinna tegi ta ka kohe vehkat kui hakkasin kärgi ära võtma.

Mesilaspere oli jäänud kolme vahesse. Nad oli väga tublid, ei tõusnud lendama kuigi väljas oli suhteliselt ilus ilm. Kannatasid ära minu sebimise ja sättimise. Kobar püsis kogu selle aja koos. Eemaldasin augustatud taru põhja, koos sellel oleva prügiga ning asendasin uuega. Lisaks panin külgedele korralikud toidukärjed. Kõik asitõendid säilitasin piltidel, välja arvatud süüdlane ise. Nagu pätid ikka, põgenes ka tema asitõendite kogumise ajaks kuriteopaigalt. Tegemist oli tõenäoliselt juttselg-hiirega.

Praegu on mesilasperedel kõige raskem aeg talvitumisest. Palju mesilasi lendab välja ning ei tule enam kunagi tagasi tarru. Lisaks on neil üsna suur häda kes pole väljas saanud käia. Nii nad kannatavad ja ootavad soojemat ilma. Talv on alati mesilasperedele kõige raskem aeg. Eestis ei ole teada, kui palju võib mesilasperesid talvel hukkuda. Soomes ja mujal põhjamaades on see umbes 15% peredest. Nii arvatakse olevat Eestiski, kuid ametlikult selliseid andmeid ei koguta. Kui kogutakse ei ole need teada mesinike laiemale üldsusele.

Enne 1940 peeti igasuguste mesinduslike uurigute tegemist oluliseks. Neid avaldati ajakirjas ’Mesilane’ mis ilmus kuni 1937 ja hiljem ajakirjas ’Mesinik’. Üks väike algatus mesilasperede hukkumise kohta andmete kogumiseks on sellel lingil. Neid saab jooksvalt näha ka mesindus.ee lehel. Avaldage julgelt oma arvamust, siis mesinikud näevad, et nad ei ole üksi oma juhtumistes.

Kevade lähenedes on mesilasperedes algamas valmistumine suviseks peakorjeks. Mõned pered tegid juba pärast suure külma lõppu haudme sisse, teised on veel unised ja tugevalt kobaras. Kevade vindumise korral on parem kui mesilaspered püsivad kobaras. Sellega hoitakse kokku toitu ja mesilased ei kuluta iseendid liiga vara läbi.

Mitmel perel, kes eelmine aasta väga ilusti talvitusid samade emadega, on sel aastal hoopis teistsugune talvitumine. Kiputi juba esimeste sula ilmade korral välja ja palju mesilasi jäi lumele. Kõige raskem talvitumine on neil peredel, kel oli sügisel probleeme lestaga. Nemad on eriti rohkelt välja kippunud ja lumele jäänud. Peamine põhjus on seotud sügisese haudme tegevusega. Pärast lestatõrjet hakkasid nemad rohkem hauet kasvatama, et saada juurde terveid mesilasi.

Mitmel perel oli haue sees veel novembris, kuid puhastuslend jäi oktoobri viimastele päevadele ning üksikud pered lendasid veel novembri alguse soojematel päevadel. Praegu tuleb neil kannatada ja oodata paremaid ilmu. Kas nad peavad vastu ja jäävad ellu näeb alles pärast kevadist puhastuslendu. See toimub tavaliselt pärast 15. märtsi. Hädalennu võivad teha varem, kui päikese käes on soojem. Kevadiseks puhastuslennuks võib nimetada sellist, kus vähemalt pooled mesilased lendamas käivad. Eelmine aasta lendasid mesilased samuti märtsi alguses, aga puhastuslennu päevaks kirjutasin päevikusse 2. aprill, kui kõik pered käisid suurel hulgal lendamas.

Kuna praegu mesilased veel talvituvad, siis mesinikel palju teha pole. Kes söötsid pered korralikult, neil pole vaja üldse muretseda. Lennuava tuleb hoida avatuna ja puhtana langetisest. Soojemate ilmadega lahkub kobarast mesilasi, kes hakkavad taru koristama. Langetist veetakse lennuava juurde ning sellega võivad ummistada lennuava.

Veel võib kummivoolikuga peresid kuulata ning vaikselt taru katust kergitada. Katuse alla vaadates on näha, kuidas on tarus olukord niiskusega. Suurte külmade ajal tekkinud jää ning härmatis on nüüdseks sulanud ning paljudes tarudes on suured vee loigud. See tuleks ära kuivatada sealt nii vaikselt kui võimalik.

Minu kaalu pealne pere sulatas välja suure hulga vett. Kaal vähenes esimesel sula päeval 1,6 kg. Selle hulka läheb veel kulutatud sööt, välja veetud langetis ning lumele jäänud mesilased. Pärast seda on see pere väga rahulikult püsinud. Suur pere on, kaks korpust jäetud talveks. Kui vaadata lennuavast pimedas lambiga, siis on mesilasi näha all rippumas ning kui tõsta katust, siis on nad kohe vastu lage. Selline suur pere on kulutanud koos sügisese haudme kasvatuse aja ja talvitumisega tänaseks 12,5 kg sööta. Ma pole sellist sööda kulu talvitumisel näinud. Põhjuseid võib olla palju, aga need on kõik arvamise tasemel. Pere kevadises edukuses ei kahtle. Neil on korralik söödavaru ja lisasööta nad kindlasti ei vaja.

24. veebruaril oli 3 kraadi sooja, päike näitas ennast vahete-vahel ja osa peresid tegid osalist puhastuslendu. Palju mesilasi jäi lumele, kuid palju jõudis tagasi tarru pärast seda, kui olid oma vajalikud toimetused ära teinud. Peresid ei puutunud ja ei oska arvata, kuidas neil seal läheb. Minu kõige väiksem pere on jäänud 2 raami vahe peale, läks talvituma kolmes vahes. Neil oli sügisel kõige suurem lesta kahjustus. Kui ma poleks neid teise pere peale talvituma paigutanud, siis elus nad kindlasti poleks. Kas asja saab, pole samuti teada. Kõik sõltub ema kvaliteedist on.

Pere number 23 on liigutanud kobarat ühest kohast teise ja kaks raamivahet mesilasi hukkus tõenäoliselt suurte külmade ajal. Kuid pere ise on ilusti kobaras ja saab hakkama. Kevadel vajab väheke toetamist haudme näol arvatavasti. Muidu kõik teised pered tunduvad olevat elu ja tervise juures.

Veebruari algus on olnud väga külm. Ma ei mäletagi aastat, kus oleks olnud -35 kraadi külma. Kõik vähegi külmakartlikud puud ja põõsad on külma poolt ära võetud. Tihased ja muud linnud on pagenud tihedamasse metsa külma varju. Mesilastel on samuti raske, nemad sõltuvad hetkel kobara all olevast toidust.

Tegelikult ei ole selline ilm minu arust Eestile omane. Meil peaks talv palju pehmem olema kuna asume ookeanile ja merele suhteliselt lähedal. Hetkel domineeriv kontinentaalne kliima tekitab palju pahandust. Sellised olud on omased pigem Siberile kui Eestimaale. Mesilaste seisukohast on tegu samuti anomaaliaga. Vaadates meemesilase looduslikku areaali, siis Eesti on üsna põhjapoolne ala nende jaoks. Edasi ulatub nende looduslik asurkond mööda 60 laiuskraadi peaaegu Uuraliteni. Kaugel põhjas ei suuda nad külma ja pika talve tõttu ilma inimese abita ellu jääda.

Tänapäeval on inimesed viinud mesilasi igale poole, kus neid varem ei elanud. Sellise mesilaste rändega ühest maailma nurgast teise on meemesilasele palju halba tehtud näiteks talle mitte omaste parasiitide levitamisega nagu varroalest ja nosema ceranae. Kohalik mesilane on kohanenud mesilastäi ja nosema apisega. Nendega suudab ta ellu jääda.

Talvel mesilastele jäänud varroalestadest osa hukkuvad nagu mingi hulk töömesilastest. Mul on ühele perele võrkpõhja alla pandud plaat, kus vaatan, mis sinna pudeneb. Viimane kord leidsin 6 lesta vahapuru seest, varisenud umbes 2 kuu jooksul. Selle järgi saan hinnata mesilaspere tegevust. Kuna kõik lestad olid tumepruunid, siis on tegu vanade lestadega ning peres ei peaks hauet olema. Miks lestad varisevad? Sügisene tõrje nõrgestas lesti, varroa ravim mõjub pikemat aega. Kevadel võiksin kaaluda mesilasperedele lestaravi tegemist.

Teisel parasiidil, nosemal, on praegu hea paljuneda. Eriti tugevaks võib see minna kevadel kui mesilaspere hakkab tekitama soojust ning kasvatama hauet. Nosema paljunemist soodustab halb toit nagu lehemesi, pikk talv, jahe kevad ning kevadise korje puudumine. Alati ei viita iga kõhulahtisus kevadel nosemale. Ära võib tunda selle kui mesilaspere määrib tugevalt taru ja ümbrust puhastuslennu ajal. Päris täpselt määratakse haigusi laboris. Selleks korjatakse Eestis igal kevadel tarulangetise proove. Eelmine aasta osalesin esimest korda. Mul oli mitme pere osas nosema kahtlus. Nad määrisid lennuava ümbrust ja taru seinu, pesad seest oli ilusad puhtad ning ei olnud pahasid lõhnu tunda. Tarulangetise analüüsiga ei avastatud mitte üheski neis mingeid haigusi.

Igasuguse kevadise pesa määrimise suhtes aitab mesilastele puhas toit, mee- või suhkrusiirupina ja korralik õietolmu varu.

Üle nädala on öösiti Lõuna-Eestis olnud -10 ja enam kraadi külma. Viimased kolm ööd üle -20 kraadi. Ilmaennustused lubavad samasugust ilma veel vähemalt kaheks nädalaks. Selline pikaajaline külmaperiood ei jäta mesilasi puutumata. Toitu kulub sooja tootmiseks palju. Kui vaadata tarukaalu näite, siis külmaga kaal väheneb vähem. See on tingitud sellest, et taru sisene õhuniiskus kondenseerub taru seintele ja külmub. Mesilaste hingamine on näha lennulaua lähedase härmatisena. See on ka märk sellest, et mesilaspere on elus.

Nagu varasematel aastatel, nii ka sel aastal, olen ajanud lume tarude ümber. Kogu õhu liikumine käib läbi lume. Eelmise talve väga hea talvitumine oli kindlasti tingitud vähesest tarusisesest niiskusest ning väikesest temperatuuri kõikumisest. Kui välitermomeeter näitab öösel -20 siis lumealune pole sel aastal alla -3 kraadi veel langenud. Ajapikku muidugi langeb ka lumealune temperatuur järjest madalamale.

Nädala teiseks pooleks lubatav -30 kraadi külma on väiksematele mesilasperedele üsna ohtlik. Lühiajaliselt suudavad mesilased külmaga hakkama saada, kuid pikemaajaliselt võib tekkida palju probleeme. Kui mesilaspere kobara ümbruses saab sööt otsa, siis ei saa kobar külma tõttu liikuda kõrval raamidele ja mesinikul ei ole võimalik neid abistada.

Suured pered saavad külmaga hästi hakkama. Väiksemate mesilasperede üleelamiseks suurest külmast on mõeldav nende lume alla peitmine. Kui seda teha, siis ei tohi lumi sattuda lennuavasse. Lennuava saab enne lume ajamist katta mõne plaadi või kuuseokstega. Lume all on ööpäevane temperatuuri kõikumine väike. Niimoodi võivad mesilaspered olla kuni suladeni, siis on vaja tarude esiküljed vabaks kaevata.

Mul on üks väike pere kes talvitub kinnise põhjaga tarus. Pere sai tehtud alles juuli lõpus ja seepärast on ainult 5 raami suur. Muidu on nad tublid, kuid neil oli lennuava kinni jäätunud. Avastasin selle, kuna pere sumin, mida võis taru kõrval seistes kuulda, oli läinud väga tugevaks. Lennuava oli jääs. Jää vahelt immitses vett. Nii kui lennuava vabaks sain, ronis suur punt mesilasi lennuavale, mis siis et väljas oli -15 kraadi külma. Natuke aega tuulutati taru ja siis ronisid kõik tarru tagasi. Sama asi juhtus mul eelmine aasta ühe teise perega kus hukkus 1/3 perest, kuna jäin lennuava vabastamisega hiljaks. Kui kasutada korpustarudes talvitumiseks kinnist põhja on vaja et, lennuava oleks palju suurem kui tavaliselt. Isegi väiksema pere puhul tundub olevat see oluline.

Siiani on enamus peredel talvitumine ilusti läinud, kõik on elus. Paar mesilaspere kippus soojemate ilmadega välja kuid varsti mindi tagasi tarru. Mõni peredest ei olnud sügavamat rahu saavutanudki veel jaanuari alguses. Äkki nüüd suuremate külmadega on nad lõpuks kobaras?