Riigis on umbes 30 000 mesiniku, enamus neist väiksed alla viie taru pidajad. Mesinikke, kes elatavad ennast mesindusest, on umbes sama palju kui Eestiski,  50-100 vahel. Mett saavad suuremad mesinikud ühelt perelt 20-50 kg, rändamisega rohkem. Rännatakse rapsipõldudele ja juuli keskel tohututele kanarbikuväljadele saare põhjaosas.

Inglismaal esimene mesila, mida sai külastatud asus, Kesk-Inglismaal. Peeti kohalikku buckfasti ja tumemesilast. Mesilas töötas kolm mesinikku ja oli umbes 400 mesilasperet, millest 200 oli toodangupered. Tegeleti mee tootmisega, kunstperede ja mesilasemade müügiga. Mesinikud olid väga leidlikud. Kuna inventari valik on piiratud ning kallis, siis tuli neil ise leiutada, kuidas oma tööd efektiivsemalt teha.  Seda, et inventari ise valmistatakse, oli märgata peaaegu kõigis mesilates.

Järgmine koht oligi Briti saarte suurimasse inventari tootmise ja müümisega tegelevasse firmasse Thorne. Toodeti põhimõtteliselt kõike mida mesinduses vaja minema peaks. Töötajaid oli palju, umbes 25. Firma on pereettevõte ning juba 100 aastat vana. Nagu ikka on kogu aeg firmat edasi pärandatud nooremale põlvkonnale. Firma koduleht on siin. Peamine turg on Suurbritannia ja Iirimaa, vähesemal määral ka muu maailm. Hinnad on mandri-Euroopaga võrreldes üsna kõrged.

Põhja-Inglismaal külastasime ühte riigi suurimat mesilat, mis asus suurte kanarbikuväljade naabruses. Seal peeti ainult kohalikku tumemesilast ja kokkuoli mesilasperesid 1 800. Möödunud suvi oli halb ning raske talve tõttu pidi olema järgi umbes 1 000 korralikku mesilaspere. Nagu Eestiski, teeb muret varroalest, keda tõrjutakse pidevalt. Sealsed mesinikud ütlesid, et oblikhappega eriti ei tõrjuta lesta. Ainult väga tugeva nakkuse korral. Mesilas töötas mitu põlvkonda, kokku umbes kümmekond inimest. Päris palju oli rõhku pandud turismile ja mesila oma toote märgile. Mesilas tehti mee segusid, kreeme, küünlaid ja kõike, mida annab teha meest, vahast, taruvaigust ja õietolmust. Ka mesilasema toitepiimale oli leitud rakendus kreemides. Mesila ise oli juba väga vana. Siseturism aitab päris palju mesinikel mett müüa otse tarbijale. Palju inimesi käib spetsiaalselt just oma mesiniku käest mett ostmas, võttes ette sadu kilomeetreid pika teekonna. See oligi kõige põhjapoolsem mesila, mida me külastasime. Sealne mesinik rõhutas, et ärge otsige parimat mesilast, see on teil juba olemas. Tema viitas kohalikule tumemesilasele, kes neil talvitub puhtal kanarbikumeel. Kõik teised mesilastõud pidid sealsetes oludes talvel hukkuma.

Tagasiteel lõuna suunas külastasime veel mitut mesilat, kus tegutses üks mesinik. Enamasti peeti umbes 200 mesilasperet oma põhitöö kõrvalt. Tasub märkida, et üks meie suur mesilaspere on umbes 2-3 nende suurt pere. Neis mesilates peeti samuti tumemesilast, ainult ühes mesilas oli levinum kraini mesilane.  Küsimusele, kui palju mesinikul on vaja mett toota, et ära elada, anti vastus: 5 tonni kuid sellega ei tohiks olla muid kohustusi. Alles 10 tonniga on võimalik mesinikul oma tegevus heal järjel hoida. Mee hind oli umbes 4€ üks nael, see on  454 g mett, otse tarbijale müües. Hulgimüügi korral saadakse vähem kui pool sellest summast.

Mesinikele teeb muret suurte kaubanduskettide poliitika. Neis eelistatakse väljamaist, peamiselt Hiina ja Lõuna-Ameerika mett. Rõhk on kvaliteedi asemel hinnal. Peale meeturu on probleemiks riigi suhtumine mesinikesse. Esikohal pidid olema jahindus ja põllumajandus. Kõik mesinikud, keda sai külastatud, mainisid riigi leiget suhtumist mesinikesse. Peamine põhjus on jahimeeste ja põllumeeste lobbi ning mesinike endi soovimatus toimida riigi kehtestatud reeglite järgi. Neist 30 000 mesinikust on ennast registreerinud 1/3. Ka seal on registreerimine kohustuslik. Riigiametite poolt viidataksegi mesinike registreerimatajätmisele. Inglismaal puudub toiduainetel käibemaks, seega on mee tootmine maksuvaba. Maksud on tööjõu pealt. Mesinikud olid üksmeelsed, et vajavad riigilt lähiajal tuge.

Üks oluline probleem, mida ei saa mainimata jätta, on Inglismaal intensiivne põllumajandus. Mesinike paneb muretsema taimemürkide ohter kasutamine valel ajal. Kuna peamine korje saadaksegi kultuurtaimedelt, siis sõltub sellest väga palju.

Reis ise oli tore ja õpetlik. Mesinikud olid rõõmsad, sõbralikud ja külalislahked. Muru on Eestimaal sama roheline kui mujal ning mesilastel, hoolimata raskest talvest, palju parem elada. Meie mitmekesine looduslik korjemaa hoiab mesilasi tervemate ja tugevamatena. Meil tasub hoida seda, mis on.

Hea on, kui inimesed, kelle läheduses peetakse mesilasi, oleksid tuttavad mesinikuga ja teaksid, millist sõiduvahendit ta kasutab. Iga kahtlasema tegevuse korral võiks mesinikku teavitada. Mul on praegu mesilased talude juures ja vajadusel on helistatud.

Kevad sai  hoo sisse, mesilaspered hakkasid korralikult hauet kasvatama ning suurem perede kasvu aeg hakkab ca 20 päeva pärast.  Olen omal kõik pered läbi vaadanud. Talv on suhteliselt ilusti läinud. Pered, kes olid sügisel tugevad, on seda ka praegu. Siiski leidsin kaks mesilasema, kes munesid viljastamata mune. Kahjuks ei ole selliste mesilasperedega  midagi muud teha kui liita teise perega, enne eemaldades lesemunejast ema. Veel võib anda neile uue mesilasema, kui ta on kuskil varus. Uut ema need pered kasvatada ei suuda. Selleks ajaks kui ema koorub ja munema hakkab, on suurem osa talvitunud mesilastest hukkunud. Lisaks kimbutab varakevadel isamesilaste puudus.

Minu kahest probleemiga mesilasemast ühega oli juba eelmisel aastal jama. Mesilased hakkasid teda välja vahetama juuni teises pooles. Ma arvasin et, nad soovivad sülemleda ning eemaldasin kõik kupud. Nii tuli mul kuppe eemaldada kuni sügiseni. Lõpuks mesilased loobusid ja jäid rahulikult talvituma. Nüüd kevadel ongi emaga pahasti. Mesilased teadsid juba eelmisel aastal et, emaga on probleemid. Mesilased on targemad  kui mina.

Sel aastal hakkas remmelgas õitsema 22. aprillil. See on umbes 10 päeva hiljem kui tavaliselt. Ilmad muidugi ei ole eriti soojad ning võimalik, et kogu remmelga korje jääbki ära. Siiani toodi tarru õietolmu, mis on andnud suure tõuke mesilasperede arenguks.

Mesilasperesid sel päeval segada polnud mõtet. Neid oli igal pool, astumine oli päris võimatu.

Juba järgmisel päevalt tõid mesilased helekollast õietolmu. Nii lepp kui sarapuu läksid ühel ajal õitsema. Mõlemad taimed on tuultolmlejad, kuid väga olulised õietolmu taimed mesilastele kevadel. Veel võib juba näha paiselehe õisi ja sinililli. Pajude õitsemiseni on veel aega, kõik sõltub ilmast. Ajaliselt peaks see ammu käes olema.

Alates kolmapäevast on ette võetud mesilasperede kontroll. Olulised toimingud varakevadel on põhjade vahetamine, toiduvaru kontroll, mesilasema olemasolu kontroll. Põhjade vahetamisega saab palju teada talvitumise kohta. Milline ja kui palju on langetist, see annab vihje pere tugevusele ja kas hiir ehk tarus paha teinud. Toiduvaru, see kulub kevadel eriti kiiresti. Praegu võiks tugevas mesilasperes 10 kg toitu olla, see teeb umbes 3-4 raami. Tarukaalu pere kulutas esmaspäeval 0,5 kg toitu. Õietolmu saavad hetkel väljast, kuigi tarus võiks suira samuti olemas olla.

Mesilasema on kevadel eriti oluline. Kui ta on olemas ja muneb ilusti, siis kasvab pere suureks ja tugevaks ning korjab korralikult mett. Ema kontrollimisel piisab, kui näed ära, milline haue paistab. Kõrge haudme puhul on peres kas lesemuneja ema või veel hullem, töölised on hakanud munema. Mõlemal juhul on mesilaspere määratud hukule. Selline pere on parem liita teise perega. Korpustarus käib see lihtsalt. Kontrollid mõlemad pered läbi ning emata pere viid emaga pere juurde. Paigutad ajalehe pesa peale, teed sellesse mõned augud ja paigutad emata pere korpusega emaga pere peale. Ajaleht aitab hoida et, ei tekiks kiiret perede ühinemist. Vaikselt üheks pereks muutudes on mesilased palju leplikumad. Mul on harva juhtunud, kui mesilased omavahel taplema lähevad.

Sel kevadel olen ühendanud kokku kuus pere. Neli oli neist emata ja kahel oli ema olemas. Kui mesilased pole veel puhastuslendu teinud, siis nende ühendamine käib lihtsalt. Tuleb tõsta lihtsalt mesilased ühte tarru ja kinni panna. Järgmiseks päevaks on neil ühine kobar ning mesilasema muneb.

Üle Eesti on kuulda, et sel talvel hukkus palju mesilasperesid. Põhjused on erinevad. Mesinikud ei oska eriti hinnata põhjuseid, miks pered hukkusid. Aega, millal  see juhtus, ei osata samuti määrata. Sel aastal on ka minu mesilas talvekaod olemas. Põhjustena võib ära märkida varroalesta kahjustust augustis-septembris, pered nõrgenesid selle tagajärjel ning hukkusid detsembris või jaanuaris külma ilmaga. Mõlemas kuus oli üle 20 päeva pikk külmaperiood. Väiksed mesilaste kobarad tarvitasid kobra läheduses toidu ära ning kuna nad ei saanud külmaga liikuda toidu juurde, suridki nälga. Talvekadude hulka loen ma ka mesilaspered, kus ei ole mesilasema ning mul tuli nad liita perega, kus oli mesilasema olemas. Üldiselt on pered tugevad, puhtad ning usun, et arenevad ruttu tugevaks. Sel aastal küll kahenädalase hilinemisega.

Tarukaalu pealne pere kulutas aprilli alguseks 21 kg toitu. Arvestamine algas kohe pärast mesilaspere koondamist augustis. See on päris suur hulk. Arvestades ühe keskmise raami peale mis võiks olla 2,3 kg siis, teeb see üheksa kärge.  Oluline on et, talvitumine ei ole veel läbi! Toitu peaks tarudes jaguma kuni esimese korjeni, mis sel aastal lükkub edasi. Lisaks pole üldse kindel, kui paju õitsemise ajal ilmad piisavalt soojad on.

Eelmisel nädalal tegin oma mesilas toiduvaru kontrolli. Olukord on suhteliselt hea. Paarile perele sai söödaraame juurde antud, kuna üks pesa külg oli tühjade raamidega. Üldiselt oli peredes näha kaanetatud meekanne.  Lähima kümne päeva jooksul tuleb uus kontroll teha. Oodata sellega ei tohi, võib peredest ilma jääda.

Põhjade vahetamine on kevadel oluline. Praegu ootan lume sulamist tarude ümbert. Tavaliselt teen seda aprilli esimestel päevadel, sel aastal loodan umbes 20. aprillil ära teha. Selleks valmistan ette terve mesila grupi jagu puhtaid põhju ning vahetan kõik  korraga.  Iga pere  juures hindan korpuse kaalu, põhja puhtust ja kärgede puhtust. Oluline on ka, kas peres on mesilasema olemas. Seda saab kontrollida soojema ilmaga, kui mesilased lendavad.

Vahetasin tarukaalul oleval perel põhja ja sisse piiludes oli märgata, et taru on seest puhas. Mesilased on pikale ja raskele talvele hästi vastu pidanud. Varasemalt pole mul mesilasperesid eriti hukkunud. Sel aastal hukkus neli sügisel tehtud väikest pere. Nad kobardusid kohe sügisel vastu taru lage ning hukkusid toidupuuduse tõttu. Detsembris-jaanuaris oli üle kahekümne järjestikuse külma päeva. Sel ajal väikese pere kobar ei saanud liikuda sööda juurde. Tugeval perel on alati rohkem võimalusi talv edukalt üle elada. Nad saavad vajadusel liikuda toidule lähemale.  Väikseid mesilasperesid saab üle talve tuua neid mitmekesi ühes tarus koos talvitades või viies nad siseruumi, kus temperatuuri ei lange palju alla null kraadi.

Mesilased tarudes on kannatlikud, nad ootavad. Ootavad ilma, mis võimaldaks neil lennata ja end vabalt tunda. Päike küll soojendab, kuid lumi ja jää hingavad altpoolt. Mesilane, kes pikemalt lumele jääb,  sealt enam ei tõuse.  Esmalt tardub, ta on elus, kuid jõudu uuesti lendu tõusta pole.  Kui päike enam talle peale  ei paista, siis ta hukkub. Sellised mesilased on tegelikult täiesti terved ja elujõulised, kuid nende vale arvestus lumele maandumisel saab neile hukatuseks. Kui te jalutate mesilas ilusa ilmaga, siis isegi kui üksikud mesilased on õhus,  nad maanduvad teie peale. Nad ei ole huvitatud maandumisest lumele, kui neil on võimalus mujal jalgu puhata.  Mesilaste lumel hukkumise vähendamiseks võib lumele laotada heina või põhku.  Mesilased saavad sellele maanduda ja oma häda ära teha.

Teine asi, mida ma igal aastal olen teinud,  on mesilas  lumele tuha raputamine, mis  kiirendab lume sulamist.  Praegu, kui enamus päevadel päike paistab, sulab lumi kordades kiiremini. Valged väljad aga püsivad muutumatult, nii kaua  kuni ööd püsivad külmad. Tuha võib asendada näiteks turbaga või millegi muu tumedaga, mis on ohutu loodusele.

Praegu on aktuaalne, millal ja kuidas võib mesilasperesid uude asukohta paigutada?  Kuna uued kohad on tõenäoliselt lume all, siis enne ei saagi mesilasperesid liigutada, kui uus asukoht on puhas ja alus paika pandud.  Mesilased orienteeruvad praegu ainult oma taru järgi. Nii kaua, kuni  enamus mesilastest pole lendamas käinud võib mesilas vabalt tarusid ümber paigutada. Kui juba puhastuslend tehtud,  siis mesilas enam tarusid liigutada ei saa. Küll aga võib neid viia kaugemale. Samuti võib neid liigutada julgelt puhastuslennu päeval. Näiteks on ilmaprognoosi järgi näha, et tuleb ilus ilm. Hommikul transpordid mesilaspered uude asukohta, avad lennuavad ning lased neil vabalt lennata.

Natuke paha on suur temperatuuride kõikumine. Öösel kuni -20 ja päeval paar kraadi külma panevad mesilasi eriti proovile. Enamus peresid kasvatavad juba uut põlvkonda, seetõttu kulub toitu palju rohkem.  Suur hulk toidust kulubki sooja tootmisele.  Lõikav kirdetuul viib tarust palju sooja ning toiduvaru kontrollimine on raskendatud.  Tegin osadele peredele toiduvaru kontrolli, tuul segas väga kõvasti. Sellega võib kasu asemel pigem kahju teha.  Tuulega ja miinus kraadidega ei ole võimalik mesilasperet toiduvaruga aidata. Need väiksed putukad kaotavad oma soojuse väga ruttu ja külmuvad läbi. Seda  tööd saab teha  ainult tuulevaikse ilmaga.

Mesilastele kasutatava kandi võib ise teha ja osta poest. Tehases toodetud kandi on juba täpselt õige koostisega. See ei lähe nii ruttu vedelaks. Ise tehes tuleb arvestada, et kandi ei tohi jääda vedel, kuna võib sel moel mesilastele peale valguda. Kandi tegemiseks tuleb võtta mett, millele hakatakse lisama tuhksuhkrut. Suhkrut lisatakse niikaua, kuni kandi ei kleepu käte külge ega vaju soojas toas laiali. Kogused sõltuvad selest, kui palju kandit vaja on.  Selle tegemine võtab tükk aega. Lihtsalt ei saa midagi.

Kui ollakse veendunud, et mesilasperes on toidupuudus võib anda abisööta. Kandi perele toiduks asetamine käib suhteliselt lihtsalt. Lamavtarus tuleb võtta ära paar vaheliistu kobra pealt ning paigutada sinna kandi. Poe kandi kasutamisel tuleb pakk lahti lõigata, kile ära keerata ning lahtine pool otse kobara peale panna. Kuna mesilased saavad nüüd vabalt raamide peal liikuda, võib kasutada midagi, mis neid  igale poole ei laseks. Mina kasutaks kilet, kuid see on igaühe enda valik. Isetehtud kandi paigutamine käib samamoodi, kuid see tuleb eelnevalt marli sisse panna. Korpustarudele tuleb ehitada kandi paigutamiseks paarisentimeetrine krae, muidu ei mahu kandi katuse alla ära. Lisasööt tuleb siingi paigutada kobra peale.

Praegu on tegelikult juba käes aeg, mil mesilasperedel võib hakata sööt otsa saama. Iga pere kulutab sööta erinevalt. Minu kaalupealne pere on praeguseks kulutanud alates 1. september  umbes 12,5 kg toitu. See on viis talveraami umbes. Päris arvestatav kogus.  Pere on muidugi väga suur. Võimalik, et talle tuleb tagastada korpus, mis sai ära võetud oktoobri teises pooles.

Mesilased, kes on sügisel hästi hooldatud, peaksid elama hästi. Neile pole vaja anda mingeid lisasöötasid. Mesindusraamatutes kirjutatakse igasugustest lisasöötadst ja tervistparandatavatest segudest. Ma pigem järgin looduse valikut. Kõik, mida mesilased ise loodusest korjavad, on hea, ning raamatutes soovitatavad segud, pudrud jms ei kõlba kohe mitte.  Need ei kuulu mesilaste toidu juurde. Ära anna mesilastele midagi, mida sa ise ei sööks.

Seni kuni kevad pole kohale jõudnud, saavad mesinikud mesindushooajaks ettevalmistusi teha. Just praegu on paras aeg ehitada tarusid-korpuseid, raame ja muud inventari. Lamavtarusid pole ma rohkem kui 10 aastat ehitanud. Kuid kunagi olen neid päris hulga valmis meisterdanud. Nüüd ehitan ainult lihtsamaid korpuseid.

Olen viimase paari aastaga avastanud et, mesilastel pole suurt vahet, kas nende taru seina paksus on 10 või 3 sentimeetrit. Õhema seinaga suvetarud on päris laialt levinud. Olen jätnud juba paar aastat mõned pered talvituma suvekorpustes. Eelmisel aastal läks kõik ilusti. Õhukese seinaga tarus oli umbes viieraamiline pere, kes väga edukalt talvitus ning hakkas tunduvalt kiiremini arenema kui kõrvalpered. Selle üks põhjus võis olla ka kvaliteetne mesilasema.

Täispuidust tarudel on üks eelis – nende hooldamine on lihtsam. Kevadise desinfitseerimise võib teha, lükates maha suurema sodi ning käies tulega üle. Penotarud seevastu vajavad suuremat ettevaatlikkust. Kokkuvõttes on igal tarul omad eelised ja puudused.

Peale tarude on vaja kevadise perede arengu ärakasutamiseks palju raame. Terve ja tugev pere võib ehitada kevad-suvel üles 50 ja enam raami. Loomulikult kannatab meekorje, kuna palju energiat ja mett läheb kärgede ehitamisele. Varakult ettevalmistatud raamid lihtsustavad mesiniku tööd kiiremal ajal.

Kui raamid on kokku löödud, võib hakata traatima. Kasutan 0,4 mm Saksa päritolu roostevaba traati. See on üks parimaid, mis meil saada on. Peenem traat  venib ülimalt ruttu ega ole kärjepõhjale piisavaks toeks. Enam kui 0,5 mm traat on liiga jäme ja selle pingutamine on palju raskem. Traatimine valmis, tasub kohe ka kärjepõhi raami paigutada, sest juba paari nädalaga kipuvad osades raamides traadid lõtvuma.

Isamesilastel pole isa, kuid neil on vanaisa , arenema hakkavad  nad viljastamata munadest. Terve mesilasema teab alati, millisesse kannu muneda viljastamata ja millisesse viljastatud muna. See sõltub kannu ava suurusest.  Munemisel puudutab mesilasema tagakehaga kannu äärt, selle suurusest sõltub muna viljastamine. Isamesilased kannavad edasi 100 protsenti mesilasema geene.  Kui töömesilasel on 32 kromosoomi, siis isamesilastel ainult 16. Munast valmikuni on neil kõige pikem arenguperiood, 24 päeva.

Lesed on palju suuremad kui töömesilased, kaaludes koorumisel umbes 200 mg. Koorudes on nad üsna abitud. Nende ülalõuad on suhteliselt nõrgad, koorumisel vajavad töömesilaste abi et kannust välja saada.  Leskede eest hoolitsevad töömesilased. Isamesilastel on väga hea nägemine ja haistmine. Neil on 8000 liitsilma ning kolm lihtsilma.Võrreldes töömesilastega elavad nad kaua, kuni 90 päeva.  Terve ja tugev mesilaspere kasvatab suve jooksul tuhandeid leski. Nende ainus eesmärk paistab olevat noorte mesilasemade paaritamine.  Kuid kas ainult? Mesilaspered, kus on suvel lesed, pidid palju paremini korjama kui need, kus on kõik lesed eemaldatud!? Äkki neid on vaja ka pere töömeeleolu tõstmiseks? Mesilased on loomult kokkuhoidlikud, isamesilased on korjevaesel ajal  liigsed toidu kulutajad.

Kui korje augustiks on lõppenud, aetakse lesed kärgedelt minema. Alguses paiknevad nad karjadena taru seintel ja põhjal. Mida rohkem sügise poole seda vaenulikumalt suhtuvad töölised neisse. Lõpuks tiritakse neid jalgupidi tarudest välja. Nende isamesilaste elu, kes on sel ajal veel elus, lõpebki külmas ja näljas. Vaata Metsamesiniku videot leskede tarust  välja ajamisest SIIT

Miks mesilased käituvad selles videos niimoodi?

Toiduvaru saab kontrollida mitut moodi. Olenevalt tarust ja talvitumismeetoditest tuleb arvestada ikkagi, et pere ei tohiks põhjuseta lahti võtta. Nii võibki toiduvaru kontrollida lamavtarudes, liistu vahelt piiludes. Kui on näha kaanetatud kärg, siis ei peaks muretsema. Teine võimalus on pista liistu vahelt noa ots kannudesse ning kui välja tõmmatav nuga on mesine, siis peaks toiduga kõik korras olema. Veel võib kahtluse korral koputada raamide pihta. Tühi raam kumiseb, kohe tunda et on tühi. Toidupuudust kannatav pere on üldiselt ärritunud ja koputamine seda enam hullemaks ei tee.

Korpustarudes on veel lihtsam. Kui on soov toiduvaru kontrollida, võib  korraks taru tõsta või vaadata pesa pealt.  Praeguseni peaks olema mesilastel üle poole toidust alles.  Ise pole kunagi kandit neile kevadeti andnud, kuid vajadusel  võiks seda teha. Kandipakk lõigatakse natuke keskelt lahti ja pannakse avatud poolega raamide peale. Kui mesilased vajavad lisasööta, siis võtavad ise.

Ma pole kevadel oma mesilasperesid kunagi kandiga ergutanud kindlal põhjusel. Kui nad hakkavad saama lisatoitu, siis jääb neil kasutamata osa tarus olevast toidust. Igasugune kevadine ergutamine soodustab varasuvist sülemlemist. Kandi asemel  kaanetan lahti tarus olevad toiduraame. See mõjub samuti pere arengule ergutavalt.

Eestis on tekkinud üks mesinduslik ajakiri, mis ilmub ainult internetis ning millist on ammu vaja olnud. Paar päeva tagasi ilmus selle ajakirja teine number. Ma olen alati eeskujuks pidanud kuni 1940 ilmunud ajakirja ’Mesinik’. Mesinikele on oluline  mesinduslik lugemine. Eesti  mesindus ei ole võrreldav suur rahvaste mesindusega, kus ilmub mitmeid ajakirju. Meil on kõik väiksem. Mesinike vähem, uut informatsiooni vähem ja uuemad uudised maailmast peaaegu ei jõuagi meieni. Mõned keeli oskavad vahest kõnelevad uuematest mesinduslikest uudistest.

Uue ajakirja näol,  mis ilmub 4 korda aastas, on loodud üks võimalus lisaks lugeda mesindusest ja mesinikest. Ajakirja kohta saab infot siit: www.suminad.ee

Mõnede jaoks on nad putukad, kes korjavad mett, teisetele väiksed tigedikud, kel soov vaid nõelata. Nende kõige suurem tähtsus seisneb aga hoopis tolmendamises. Sellega tegelevad mesilased üksikolendina. Tolmendamiseks ja nektari korjeks on vaja lennata tarust ja mesilasperest eemale. Väljaspool taru jääb mesilane ilma mesilaspere kollektiivsest kaitsest, suure hulgana on nad palju tugevamad kui üksikult.

Mesilaspere on edukas kogukonnana, ta toimib kui hästi organiseeritud superorganism. Tarus toimub tegelikult palju rohkem, kui raamatutest lugeda saab. Praeguseni oleme teadnud, et töömesilane alustab oma “elutööd” kindlast jaotusest lähtudes. Koorudes hakkavad nad esmalt kärjekannude puhastajaks, edasi ammeks, ehitajaks, valvuriks ning lõpuks korjemesilaseks. BBC teadusuudis lükkab selle teadmise aga ümber, väites, et kui mesilane koorub, sõltub tema koht tööjaotuses hoopis sellest, kus  ja millistel tingimustel ta välja hauti. Neid tingimusi määravad tarus kütja-mesilased (ingl k heater bees).

Professor Jürgen Tautz Saksamaalt  jälgis mesilasperet infrapunakaameratega. Mesilaspere üldise ühtlase tooni hulgas märkas ta tervet hulka helendavaid mesilasi, kes olid justkui väikesed jaaniussikesed. Need ongi kütja-mesilased, kelle kehatemperatuur võib küündida kuni +44 kraadini. See on ligi 10 kraadi soojem kui tavalisel mesilasel. Varemalt peeti sellist temperatuuri mesilastele hukutavaks. Mesilaspere tavaline temperatuur on +35 kraadi ning seda sooja saadakse meest. Pere kulutab kuni 2/3 kogu oma korjatavast meest pesa soojendamisele ja haudme kasvatamisele.

Üks kütja-mesilane suudab edukalt ära soojendada 70 töömesilase nukku.  Kui te näete haudmes üksikuid tühje kanne, ei tasu muretseda – need on samuti vajalikud. Needsamad kütja-mesilased ronivad aeg-ajalt tühjadesse kannudesse, et jagada oma kehasoojust lähedal olevatele nukkudele. Nad toimivad kui elav keskküttesüsteem.

Töömesilane, kes koorub tavalistes tingimustes, elab oma tavalist elu suvel kuni 35 päeva. Kuid kütja-mesilaste kasvutingimused on hoopis teistsugused. Nemad kooruvad kohtades, kus temperatuur on 1,5 kraadi kõrgem. BBC dokumentaal filmis „Secrets of the hive“ väidetakse et, kütja-mesilased on palju intelligentsemad ja elavad kuni 10 korda kauem.

Huvilised saavad dokumentaalfilmi kohta slugeda siit ning professor J. Tautzi tegemistest siit.