Toomingas on lehes, muru rohetab ja kuldnokad hauduvad. Suur kevad on varsti käes.

Puhastuslend oli see aasta mesilastel 21. märtsil. Pärast seda on temperatuur päeval enam-vähem pluss poolel püsinud. Möödunud talv oli mesilaste talvitumisele üks paremaid viimaste aastate jooksul. Oli ühtlaselt jahe ja palju lund. Ükski mesilaspere ei hukkunud ega nõrgenenud talve jooksul üleliia. Paar nõrgemat pere on, kuid põhjused enda tegemistes või tegemata jätmistes.

Ühel pere polnud ema ja juba veebruari lõpust hakkas mesilasi massiliselt tarust välja tulema ja sinna lumme nad jäidki. Alles märtsi lõpus sain sisse vaadata. Ema polnud näha, küürakhaue sees ja mesilasi järgi 5 raami. Sügisel oli väga tugev pere. Ei oska arvata, kuhu emamesilane jäi?!

Samal päeval andsin ühe varuemadest peresse, enne võtsin ära küürakhaudmega raamid. Mingeid nippe ei kasutanud ema andmisel. Võtsin ema koos mesilastega varuema perest ja panin otse emata pere tarru. Kõik toimis ja ema muneb, kuid pere on nõrk.

Teise nõrgema perega läksin alt varroa tõrjumisega sügisel, nad ei jõudnud piisavalt terveid mesilasi kasvatada sügisel. Muidu on seis väga hea. Pered on tugevad ja toiduvaru hea.

Olen püüdnud alati esimesel võimalusel peredes kontrollida toiduvaru ja ema olemasolu. See on oluline pere edasise arengu pärast. Kui peres pole ema või muneb leske, siis soojemaid ilmu oodates võib olla juba hilja. Pere nõrgeneb või hukkub lausa. Kõige raskem aeg on mesilastele märts-aprill. Sel ajal sõltuvad nad täielikult tarus olevatest toiduvarudest. Palju kulub toitu uue põlvkonna mesilaste kasvatamisele. Üle talvitunud mesilased elavad veel maini kindlasti. Märgistasin sügisel huvi pärast mesilasi, et vaadata kui kaua nad kevadel elavad. Hiljuti kui vaatasin korraks ääre raame tarus, oli neid veel päris hulk näha.

Selle märgistamisega olen palju teada saanud. Talve langetisest leidsin neid paar tükki, kuid huvitavamad lood on nende liikumisega. Nimelt, nad on kolinud ka lähedal olevatesse tarudesse, sinna kus neid üldse olema ei peaks. Põhjus võib olla jahedates ilmades, lennatakse esimesse tarusse mis ette jääb. Jahedad ilmad takistavad perede kiiremat arengut kuid see on omamoodi hea. Sülemlemistung tekib hiljem.

Esimene õietolm sarapuult ja lepalt tuli 30. märtsil. Hea oli vaadata kuidas mesilased hakkasid seda tarusse vedama. Sel ajal peale õietolmu ja vee muud pole tuua. Esimest korda nägin ära varguse oma mesilaste juures, pole seda kunagi nii suurelt näinud. Nimelt leidsid mu mesilased üles naaber mesila, mis on minu omast 400 m kaugusel. Mitu päeva olid ametis.

Paju hakkas õitsema 13. aprillil. Sellest hetkest võib hakata lugema ka lesehaudme kasvatamist ja saab planeerida emadekasvatust. Põhilised tööd mis praegu teha saab on kärgede ettevalmistamine. Traadid pingule ja kunstkärg sisse ning korpusesse kasutamist ootama.

Kokkupuude kurjade mesilastega on paljudele igapäevane. Mesilasse minemiseks valmistutakse pikalt ja põhjalikult. Üks kampsun alla, ei seda on vähe. Igaks juhuks teine veel, et oleks kindlam. Kindad ka kindlasti, muidu sunnikud nõelavad kätte. Jalgu ei tasu unustada, ega mesilane rumal ole, ta leiab ka jalad üles. Kaks paari pükse ja kummikud oleks head. Nüüd enam-vähem valmis, näovõrk ja suitsik kaasa ning saab mesilasse toimetama minna.

Esmalt lastakse palju tossu lennuavast, et mesilased meepõied täis imeks ja vähem nõelaks. Katus, matid eemaldatud, saab hakata liiste võtma. Esimene liist ära, palju tossu kohe järgi. Veel on suhteline vaikus, mõni üksik mesilane tiirutab ümber. Tuleb hakata raame tõstma, kuid see on juba katsumus. Nii kui raam natuke kõrgemal jõuab, on suurem mesilaste parv rünnakul. Üritavad nõelata kuhu ainult saab. Paksult sisse mässimine tasus end ära.

Pool pere on läbi vaadatud ja on tunne et, enamus mesilasi üritab nõelata või tiirutab ümber pea. Veel pool pere vaadata… auuts. Üks sinder jõudis läbi polsterduse kuidagi, veel hetk hiljem teine ja siis kolmas. Liikumisega olid riided liikunud ja teinud ruumi õhule. Loomulikult leidsid mesilased selle üles.

Raam käes tunned, kuidas üksteise järel mesilased nõelavad, valu on kannatamatult suur juba. Tahad raami käest visata ja jooksu panna, aga paned raami vaikselt pessa tagasi ja nüüd aitavad ainult kiired jalad. Lähim põõsas on päästjaks. Hulk mesilasi piniseb ja sumiseb kui ennast kohendad. Peaks vist kõik korras olema, igaks juhuks kontrollid veel üle. Jah, korras. Hästi vaikselt hiilid taru juurde. Üle ääre kohe ei tasu vaadata, mesilased on su näo ju meelde jätnud ja ootavad ainult, et tagasi tuleksid. Võtad suitsiku ja hakkad jubedalt tossutama, nii et õhk on tume. Sellises tossus ometi nad ei näe aga võta näpust. Nii kui üle ääre vaatad on uus parv kallal.

Nüüd ei jää muud kui kannatada, et saaks pesa tagasi kokku pandud. Katte matid, katus peale ja minema. Mulle aitab, tehku mis tahavad. Ülejäänud päevast otsivad mesilased mesila ümbruses kedagi, keda saaks ainult nõelata. Enam ei ole oluline mis nägu tal on, peaasi liigub.

Umbes selline näeks välja kurjade mesilaste läbivaatamine.

Mõnedki mesinikud ütlevad, et kurjad mesilased korjavad rohkem mett. Minu kogemused pole seda näidanud. Sülemlevad hoopis innukamalt. Neid ei saa pidada majade läheduses, nad terroriseerivad kõiki ümberkaudseid. Enda ja teiste huvides on parem pidada mesilasi, kes pole väga kurjad. Kui aga mesinikule meeldib kirjeldatud tegevus, siis ei saa ju midagi selle vastu olla. Vastasel juhul võiks kaaluda vaguramate emade või mesilasperede muretsemisele. Vaguraks võib nimetada selliseid peresid, kes ei kipu kohe nõelama kui taru avada. Nende juures lähevad vajalikud toimetused palju kiiremini. Oma mesilaste juures ei vaja ma üldiselt kaitsevahendeid, kuid vahel ikka võiks kasutada. Keegi pole kaitstud juhusliku nõelamise eest. Et mesilaspered ei läheks tigedaks, tuleks vältida nende hukkumist läbivaatusel ja mitte ’’lõhkuda’’ taru juures.

16 aastat tagasi suve koolivaheajal käisime ujumas. Päevas kohe mitu korda. 8. august oli see päev, kui nägime sülemit 4-5 meeti kõrgusel kuuse otsas, kohe meie ujumiskoha lähedal.

Keskpäeval imetlesime ainult ja ei pööranud mesilastele mingit tähelepanu. Uuesti ujuma tulles oli sülem ikka puu otsas. Nüüd hakkas meid huvitama mismoodi nad talve üle elada kavatsevad.

Naabrimehelt, kes oli varem mesilastega kokku puutunud, sai nõu küsitud. Tema pakkus, et see sülem on liiga hiline ja kahjuks talve oma jõududega ei ela. Sellest sai tehtudki otsus, võtame nad maha ja toome koju. Keegi meist polnud mesilastega varem kokku puutunud. Olime kolmekesi, mu vend, mina ja sõber Veiko, kelle vanaisa oli kunagi mesilasi pidanud, kuid loobunud. Temalt pidime saama järgmine päev taru ja natuke inventari.

Vedasime kasti ja nööri ning mõned vajalikud tööriistad sinna, kus see sülem oli olnud. Nad polnud ikka veel liikunud. Nüüd kokku juba 5 tundi sellest, kui neid esimest korda märkasime. Ega midagi, kõige hakkajam oli mu vend, kes ronis puu otsa ja sidus nööri oksa külge, mis tuli alla saada. Nüüd sai hakata vaikselt oksa saagima.

Mesilased püsisid kobaras, kuid mõned hakkasid häirijaid ära ajama. Kõik said oma elu esimesed sopsud kirja. Allergiline polnud keegi, kuid natuke läks ikka paiste. 5 minutit sai saetud kui oks kukus poolenisti alla. Õnneks siiski mitte vastu maad. Meie kaasa võetud kast oli igati halb. Augud igas nurgas ja õiget kaant polnud ollagi. Mesilased sai sellegi poolest sinna sisse pandud ja koju viidud. Kodus paigutasime mesilastele suhkrutüki kasti peale ja jätsime varju alla.

Järgmine hommik hakkas osa mesilasi lendama. Koht, kus kast oli, polnud mõeldud taru asukohaks. Õhtul saime kauaoodatud taru ja sellega anti kaasa 7 vana, juba kasutuses olnud raami. Meile õpetati, et sülem pannakse tarusse õhtul. Nii ootasimegi õhtut.

Naabrimees tuli sülemi tarusse panemisel abiks. Tema tegigi kogu vajaliku töö ära. Pani tarusse kõik seitse raami, mis ei näinud kõige ilusamad välja. Neist oli mitu põlvkonda mesilasi koorunud ja küljes oli kuivanud õietolmu. Meie vaatasime eemalt, kõik käis hästi kiiresti. Lõpuks oli sülem tarus ja katus pandi kinni.

Seda päeva loen oma esimeseks päevaks kui olin mesilaste omanik.

Järgmine päev oli natuke vihmane, kuid mesilased olid suure töö ööga ära teinud. Kärjekannudest veeti kuivanud õietolmu välja, kogu lennulaud oli õietolmu täis. Osa mesilasi lendas selle koha peale, kus enne oli kast sülemiga, avastades, et seal pole enam midagi teha, puhkasid ja lendasid edasi. Ei oska arvata, kuhu nad sealt läksid, kas tarusse või lendasid kuhugi mujale. Selle 1993. aasta augustikuu oli väga vihmane, kuid väga meelde jääv tänu minu esimesele mesilasperele.